Loom söögilaual vaheldust ei taha

Väätsa Agro juhi Margus Mulla sõnul on see, mida ja kui palju loomadele ette antakse, väga täpselt välja arvutatud. Foto: Dmitri Kotjuh

Kui inimese toit peaks iga päev uute värvide ja maitsetega üllatama, siis loomadel tekitaks see stressi – nemad tahavad päevast päeva sama.

Väätsa Agro juht Margus Muld räägib, et pisut üle poole lehmade toidust moodustab praegu koresööt: silo, hein, maisisilo ja põhk ning sellele lisaks antakse teravilja, jahvatatud maisi, rapsikooki, energiasööta, sojat, mineraale ja soola. 

See, mida ja kui palju loomadele ette antakse, on väga täpselt välja arvutatud. Lehmad on jagatud eri rühmadesse ja kõigil erineb ratsioon pisut piimatoodangu järgi.

„Meil on teada, kui palju loomad piima annavad, kui suured nad on ja selle pealt arvutame välja, kui palju nad vajavad energiat, proteiine ja muid söödakomponente. Arvutused näitavad, mitu kilo saab lehm teravilja, rapsikooki, maisi ja muud,” seletab Muld.

Komponendid segatakse kokku söödamikseris. 

Kui palju toit lehma piimaandi mõjutab, ei saa väga täpselt öelda. „Teooriaid on erinevaid,” tõdeb Muld. Enamasti arvatakse, et toit mõjutab piimatoodangut 40–50 protsenti ja veidi rohkem mõjutab see, kuidas loomade eest hoolitseda: kui terved ja puhtad nad on, poegimisvahemik, lüpsi kvaliteet, masinate korrashoid, hoone seisukord, värske õhk ja muu.

Enamik lugejaid usub, et iga lehm unistab praegu: saaks lõpuks ometi karjamaale värsket rohtu näksima. Väätsa Agro loomadest käib suvel õues vaid noorkari ja lehmad on aasta läbi sees. Muld kõneleb, et erinevalt inimesest, kellel isud vahelduvad, tahab lehm kogu aeg võimalikult ühesugust sööki. „Püüame söödaratsiooni kogu aeg ühesugusena hoida ja aasta läbi silo sööta,” räägib ta. „Veis on mäletseja ja me toidame baktereid, aga bakterid tahavad, et toitainete vahekord oleks stabiilne. Siis tunneb lehm end hästi.”

Mulla jutu järgi katsetavad nad aeg-ajalt uusi toite. „Kui me mingi sööda sisse võtame, siis peab selle kvaliteet olema väga hea ja seda peab kogu aeg saada olema,” rõhutab ta. „Proovisime vahepeal õlleraba anda, aga selle tarne oli ebaühtlane ja loomale nii ei sobi. Tarne peab olema väga stabiilne: ma ei saa seda lubada, et täna on ja homme mitte, sest siis ma lükkan lehma seedimise segamini.”

Samad põhimõtted kehtivad linnukasvatuses. „Kanade puhul ei ole nii, et ühel päeval teeme kartulit ja teisel riisi. Iga päev saavad sama toitu ja kui vanus muutub, siis anname uut segu. Küll aga ei piira me söömist, söövad nii palju, kui soovivad,” selgitab Eesti suurima munatootja Dava Foodsi tegevjuht Vladimir Sapožnin.

Linnud söövad olenevalt eluperioodist segusid, millest põhilise moodustavad kohalik nisu ja rukis. Sööt segatakse kokku söödatehases ja peale nisu ja rukki lähevad sellesse soja, rapsikook, vitamiinisegud ja mineraalained. Kollaste munade saamiseks lisatakse söödale karotiini ja tervisemunadele linaõli. 

„Tähtis on, et valgusisaldus oleks täpselt paigas ja vastavalt elueale vitamiinid ja mineraalidki. Näiteks hakkab kana munema 18. elunädalal ja enne seda pole vaja anda aineid, millest munakoort moodustada,” seletab Sapožnin.

Sööt segatakse kokku Eestis kasvatatud teraviljast, aga retseptid töötatakse välja Dava Foodsi peakorteris Taanis. Et koostis ideaalselt klapiks, kontrollitakse igal aastal kohalikku teravilja ja uuritakse, kui palju selles toitaineid on.