Hekk üheks suveks

Mustjaspunased hekimustrid on Prantsusmaal Villandry lossi köögiviljaaias kujundatud pronks-lutiklillest.

FOTO: Erakogu

Hekk ei pea alati sugugi olema kõrge ja varjav roheline müür, mille tagant teid keegi üles ei leia. Näiteks ilu- ja tarbeaia vahele või mõne istutusala taustaks piisab ka madalamast ruumijaotajast. Prügikasti, kompostihunniku, välikempsu vm hästi praktilise koha ümbruse saab ju ilusamaks ja rõõmsamaks teha kasvõi kaares kasvavate päevalilledega.

Kui tundub, et kahe aiaosa vahele tahaks mingit eraldajat, mõni koht vajab varjamist või hoopis tausta, kuid te pole lahenduses, mis esmalt pähe kargas, veel päris kindel, siis soovitan seal katsetada just ajutise hekiga. Selle saate ruttu kasvatada mitmest üheaastasest taimest, mis pole eriti haprad ja millel on kena püstine kuju.

Osa neist taimedest kannatab hästi ka pügamist, teised on kenamad vabakujuliselt sirgudes. Suvikud ongi väga head just mõtteprooviks – kui idee ennast õigustab, võite sinna järgmisel aastal heki vm rajada juba põõsastest või püsililledest. Sel juhul tehke aga enne kindlaks, kas koht valitud taimele sobib. Augustis oleks aiatee ääres ju lausa hunnitu tihe lõhnav floksirida. Selline oli kunagi aiakujundaja Irma Tunglal. Püüdsin seda endalegi rajada, aga minu rannaaias on teeäärne muld flokside jaoks liiga kuiv ja toitainevaene. Sain juba esimesel aastal teada, et kui flokse sellises kohas ei kasta, rikub need kergesti jahukaste. Kolisin tervemad floksid lillepeenrasse, kus muld on rammusam ja niiskem ning need nii tihedalt kokku ei puutu. Oma aiateele kasvatan nüüd madalat äärist hoopis tähklavendlist.

Selle kogemuse võrra targemana usun, et kena ühe suve heki saab mitmest suvikust palju rutem ja haigused ei jõua nende väljanägemist ka eriti rikkuda.

Suvekuusk ehk aedkohhia

1930ndatel oli meie aedades moekas taim aedkohhia (Bassia scoparia syn. Kochia scoparia) ehk aed-puhmikmalts. Kui hoolega otsida, siis äkki leiate ka vanaemast jäänud aiapiltidelt mõne tiheda ovaalse kujuga puhmiku, mil kõrgust 70 cm kuni üks meeter. See üsna pikkade peente heleroheliste ja teravatipuliste lehtedega taim ongi aedkohhia, mida rahvas on kutsunud ka suvekuuseks ja suveküpressiks.

Aed-puhmikmaltsa väikesed õied on rohekaskollased, need paiknevad lehekaenaldes kas üksikult või kahekaupa. Õitsemise ajal (tavaliselt augustis) hakkavad puhmikud oma ilusat kuju kaotama ja muutuvad haraliseks, seda viga saab parandada taimi pügades. Septembris valmivad väikesed mustjaspruunid seemned ja kui need maha pudenevad, avastate tulevikus aedkohhiaid kohtadest, kus neid kunagi kasvatasite.

Usun, et vahva ja ilusa maltsalise tõi meil unustusest välja see, kui aedkohhiat hakati 1990ndatel kasvatama Tartus Eesti Maaülikooli (siis EPMÜ) Raja õppekatseaias. Seal sai koos muude huvitavate taimede ja uute sortidega suviti imetleda nii vabakujuliselt sirguvaid kui ka rangeid madalaks pöetud aedkohhia hekke. Kasvatati ka sorti ‘Trichophylla’, mis värvus sügiseks veinpunaseks.

Looduslikult kasvab see kiirekasvuline taim Aasias. Paljudes kohtades, nt Vahemere maades on see naturaliseerunud ja levib nagu umbrohi. Oma nime sai aedkohhia saksa botaaniku W. D. J. Kochi järgi. Sama perekonna liigid (kokku umbes 70) on Austraalias, USAs jm ka loomasöödaks.

Aedkohhia seemne võib mai keskel otse sooja peenramulda külvata, kuid heki jaoks tasub taimed siiski ette kasvatada. Liiga vara ärge külvake, sest siis kipub taim välja venima ja ennakõiduma. Väljaveninud ja osalt punakaks värvunud aedkohhiad jäävad väljas kängu.

Paras on külvata alates aprilli keskpaigast. Aedkohhia jääb kergesti tõusmepõletikku. Seepärast külvake seeme hõredalt. Kuna taim on valgusidaneja, seemneid ei kaeta. Tugevamad taimed saab, kui külvata seemned kolmekaupa 8–10 cm läbimõõduga potti ja jätta alles ainult kõige ilusam taim. Sobiv idanemistemperatuur on 18 kraadi, pärast tärkamist 12–15 kraadi. Siis vajavad taimed ka hästi valget kohta.

Taimekeste kasvades võib neilt ladvad ära näpistada, siis muutuvad need tihedamaks. Välja saate aedkohhia istutada pärast öökülmaohu möödumist. Aedkohhiale meeldib küll päikesepaiste, kuid see taim lepib ka kerge varjuga. Kui tahate neist saada tiheda pöetava heki, siis jätke istutades taimede vaheks 30 cm. Pügamist alustage siis, kui taimed on umbes 30 cm kõrgused. Vabakujulise ilupiirde või rahuliku taustana kasvades on paras taimede vahe 50–60 cm.

Aedkohhia talub üsna hästi põuda. Parem on, kui muld ei ole väga rammus, siis võib kannatada aedkohhia kena kasvukuju. Lämmastikväetise mõjul kasvab aedkohhia küll jõudsalt kõrgemaks, kuid lamandub kergesti.

Mustjaspunane lutiklillehekk

Selliseid hekimustreid imetlesin esimest korda Prantsusmaal Villandry lossi köögiviljaaias. Meil on Kagu-Aasiast pärit pronks-lutiklillest (Perilla frutescens) nii lopsakat ja tihedat hekki raskem saada, aga proovida võib ikka, sest tegu on nii ilu- kui ka tarbetaimega ja pügades maha lõigatud lehtedega saab toitudele anda põneva maitse. Ka selle taime sügisel ilmuvaid väikeseid valgeid õisi ei pane õieti tähelegi. Natuke ilunõgest meenutav püstise kasvukujuga suvik sobib hästi musterpeenardesse ja taustataimeks. On ka pronksjate, roheliste või laiguliste lehtedega sorte, leheservad võivad olla siledad või säbrulised. Meil on kõige levinum mustjaspunaste lehtedega sort ʻAtropurpurea’. Lutiklille nimi vihjab, et taimes sisalduvad ained sobivad putukatõrjeks.

Kui hakkate pronks-lutiklille taimi märtsis või aprilli alguses ette kasvatama, siis pidage meeles, et peenikest seemet ei tarvitse külvikastis mullaga katta, vajutage see vastu niisket mulda. Jälgige, et külv kuivale ei jääks, tõusmeid peaks nägema 7–10 päeva pärast. Peenrale saab pronks-lutiklilled istutada pärast öökülmaohu möödumist, taimede vaheks jätke 25–30 cm. Pronks-lutiklillele meeldib sõmer, toitainerikas ja parasniiske muld. Ärge laske sel läbi kuivada. Neile sobib päikeseline koht, poolvarjus on lehevärv kahvatum.

Juulis ja augustis võiks pronks-lutiklilli kastes kosutada sõnnikuleotisega, taimedele meeldib ka see, kui nende ümbrus multšida umbes 5 cm paksuse muruhakke kihiga. Lehti võib võtma hakata siis, kui taim on vähemalt 20 cm kõrgune, enne ei maksa taimekesi ka hekis pügada.

Looduslikult kasvavad lutiklilled kuni 1,5 m kõrguseks, meil sirguvad kõrgemad sordid peenral 60–100 cm pikkuseks. Ka pronksleht haruneb paremini, kui ettekasvatatavalt taimelt latv ära näpistada. Sügisel tasub pronks-lutiklille lehti natuke kuivatada või sügavkülma panna. Nende maitsega tuleb ilmselt natuke harjuda ja maitsestades ette vaadata. Lehtede ja seemnetega maitsestatakse salateid, hautisi, hoidiseid, äädikat, kastmeid, riisi-, nuudli-, kala- ja liharoogi.

Veel mõned võimalused

Päevalilled on pärit Põhja-Ameerikast. Hariliku päevalille (Helianthus annuus) rikkalikust sordivalikust leiab igaüks midagi meeldivat. Nende korvõisikute läbimõõt varieerub 10–30 sentimeetrini ja taimede kõrgus 40 sentimeetrist kuni 5 meetrini. Värvivalik ulatub sidrunkollasest tumepunase ja pruunini. On ka täidisõielisi sorte, millel putkõied on muundunud keeljateks. Kui tundub, et päevalillehekk jääb väga hõre, otsige sinna haruneva varrega sort. Heki jaoks taimi ette kasvatades külvake seeme aprillis. Päevalillele meeldib päikseline kasvukoht ja toitainerikas niiskem muld. Kõrgeid sorte kasvatage tuulevarjulises paigas, muidu on neid ehk keerukas toestada.

Eksootilise poolläbipaistva kõrgemapoolse (kuni 2,5 m) suveheki võiks aeda kujundada ka näiteks harilikust riitsinusest (Ricinus communis), kuna aga selle taime seemned ja lehed on väga mürgised, on väikeste lastega peredel õigem kasvatada midagi turvalisemat. Madalam (80–150 cm), kuid samuti eksootilise moega on longus rebashein (Amarantus caudatus), mida ehivad suve lõpul pikad rippuvad tumepunased või rohekaskollased õietõlvikud. Rebasheinale ei meeldi eriti ümberistutamine, seepärast külvake aprillis seemned kohe omaette väikestesse pottidesse, kus jätate kasvama kõige tugevamad taimed.

Kauneid suvehekitaimi on kindlasti veel, hästi sobib kasvõi taluaedadest tuttav tugevate varte ja roosade või valgete õielehtritega aed-rõngaslill (Lavatera trimestris). Et need varem õitsema hakkaksid, võib nüüd seemned kolmekaupa potti kasvama panna.

Inspiratsiooni ja liikide kasvunõuded leiate nt Merike Aotähe „Maalehe suvelilleraamatust” või Anu-Kristin Tara „Suvelilledest”.

Populaarne

Tagasi üles