Ilmatark: Kevade märgid

Foto: Marianne Loorents

Üpris märkamatult on aeg jõudnud märtsi keskpaika, mil päev pikeneb kiiresti, valgus hakkab pimeduse üle võitu saama (päikesetõusu ja -loojangu vaheline aeg pikeneb iga päevaga)  ja tavaliselt ilmuvad esimesed tõelised kevade märgid – seda eriti arvestades nädala alguse väga sooja ilmaga (11. nädal aastas). Millised need kevade märgid on ning kuidas nad kajastuvad ilmas ja looduses?

Esmalt tasub tutvustada kevade klimaatilist ja seejärel fenoloogilist määratlust. Klimaatiliselt, st ilmastiku alusel, jaotatakse kevad kolmeks. Esiteks kevadtalv, mis kestab kogu lumesulamise aja – selle alguseks loetakse päeva, millele järgnevad valitsevalt sulailmad ja lumikate kahaneb jõudsalt. Kevadtalv ehk eelkevad on see periood, kui talv pöördub justkui tagasi, st ajutise lumikattega ajad pärast talvise lume sulamist.

Teine etapp on varakevad, mis algab siis, kui maapind on lõplikult lumikattest vabanenud, ja kestab kuni taimede kasvuaja alguseni ehk ajani, kus ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle 5 °C. Kolmandaks tuleb (päris)kevad ehk kevad kitsamas mõttes, mis on taimede kasvuperiood enne suve algust, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsib vahemikus 5–13 kraadi.

Mõnel aastal võib näiteks varakevad vahele jääda – see juhtub siis, kui lumikate püsib väga kaua, näiteks aprillini, isegi selle lõpuni, mistõttu lume sulamise aeg võib osutuda väga soojaks ja õhutemperatuurifoon on kohe taimede kasvu alguseks sobiv. Praegu on paljudes kohtades üsna tõenäoliselt tegu juba kevadtalvega, sest lumi on hakanud sulama. Samas tuleb ette veel külmapäevi, aeg-ajalt esineb lumesadusid ja lumikate pole veel täielikult lagunenud.

Fenoloogiliste aastaaegade määratluses on peale ilmastiku tähtsal kohal elus ja eluta looduse arengujärgud. Tegelikult on fenoloogilised ja klimaatilised aastaajad lähedased ja seetõttu eelnevalt juba osaliselt kirjeldatud. Kui siiski eristada kevadet just fenoloogilises mõttes, siis lisanduvad lumikatte sulamisele veel näiteks sellised kevade märgid: algamas on tedre- ja metsisemäng, saabub künnivares, tihased laulavad ja metsloomade tegevus on elavnenud.

Varakevade fenoloogiliseks tunnuseks võib pidada kaskede mahlajooksu. Varakevade edenemisel lisandub sellele kaskede, sarapuude ja sinilillede õitsemine, talirukki vegetatsiooni uuenemine. Kui vaher puhkeb õide (sel on rohekad õied), siis on see päriskevade fenoloogiliseks tunnuseks. Veel on kevade tunnus öökülmade esinemine (suvel öökülmi tavaliselt pole); kevade jooksul õitseb enamik taimeliike ja puid, saabuvad rändlinnud ja poegivad loomad. Kevade lõppu ja suve algust tähistab fenoloogilises plaanis õunapuude õitsemise lõppemine, rukkipea loomine ja piiritaja saabumine.

Kuigi nädal algas lausa kevadiselt sooja ilmaga: enamasti pilves ja vihmane, sooja kohati üle 5 kraadi −, siis praeguseks on ilm taas talvistunud. See ilmamuutus siiski lund kaasa ei too (või ainult mereefekti- ja hooglund), sest antitsüklon on tugev, samas mõni päev on õhutemperatuur kindlalt alla 0 °C. Tõenäoliselt läheb tasapisi soojemaks juba enne kevadist võrdpäevsust (20. märtsil), kuid paistab, et kevadet see veel ei too, vaid pigem jätkub (kevad)talv uute külmenemistega.