Rabapistrik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Emane rabapistrik saaki seiramas.

FOTO: Wikipedia

Üha enam on linnuliike, kellest kirjutades peab kasutama minevikuvormi – hea oleks, kui vaid paiguti ja ajuti. Eestis on üks selliseid rabapistrik, kelle pesa on siinmail võinud näha ainult vast pool tosinat praegu veel tegusat linnuvaatlejat, siinkirjutaja nende hulgas.

Rabapistrik pesitseb kõigil mandritel, asustades esmajoones mäestikke, tundraid ja metsatundraid ning laialdasi rabaalasid. Põhjapoolsed asurkonnad on rändsed ja paljudes keeltes nimetataksegi seda röövlinnuliiki „rändajaks pistrikuks”, eestikeelne nimetus aga on päris originaalne ja põhineb elupaigal – meil üsna erandita rabades. Mujal paikneb pesa kas kaljueendil või mõne suure linnu vanas pesas. Eestis leitud pesad olid mättal kas lagerabal või laukasaarel, meie läänesaartel oli mõni pistrikupaar aset võtnud merikotka- või rongapesas. Paljudes riikides on rabapistrik muutunud linnalinnuks – näiteks Saksamaal pesitses 10 aastat tagasi kolmandik paaridest ehitistel (osa neist maakirikute müüriorvades). Linnades hukkub palju noorlinde, kuni kolmandik, vastu suuri aknapindu või tehnilisi rajatisi põrkudes.

Rabapistriku saagipüüdmise laad on eripärane. Oma ohvri, lendava linnu tabab ta õhus, eelnevalt ohvrist kõrgemale tõustes ja siis pooleldi kokku tõmmatud tiivul alla sööstes ja tavaliselt tagavarba küünisega tema kaela tabades. Enamasti kukub saak juba surnult maa poole ja pistrik rabab ta küünistesse veel õhus. Mõõtmised on andnud ründekiiruseks 50 kuni 108 m/s, olenevalt sööstenurgast.

1960. aastatel täheldati kõikjal rabapistriku arvukuse drastilist kahanemist, ilmselt taimekaitses putukamürgina laialt kasutatud DDT ja selle derivaatide kaudmõju tõttu. Eestis suri toonani vähemalt 50 paarina pesitsenud rabapistrik tollal lausa välja ja viimase paari leidis Aivar Leito 1971. aastal Marimetsa rabal. Soomes oli rabapistriku arvukus 1950. aasta tuhande haudepaari asemel 1970. aastateks langenud kolmekümnele, kuid hakkas siis jõudsalt tõusma: 1990. aastal pesitses vähemalt 110 paari ja 2015. aastal vähemalt 300 paari, peamiselt maa põhjaosas. Saksamaal on rabapistrik kosunud veelgi jõudsamalt: 35 aastaga tõusis paaride arv poolesajalt tuhandeni. Eestis pole seni rabapistriku pesitsemise taastumine paraku veel kinnitust leidnud. Küll aga on sagenenud septembrist novembrini sügisrändel ja aprillis-mais kevadrändel nähtavate rabapistrike hulk. Üliharva kohtab üksikuid meile talvitama jäänud rabapistrikke, enamasti linnades.

Eestis valisid rabapistrikupaarid oma pesakoha enamasti lagerabaplatoo keskosas mõnele mättale või laukasaarekesele. Pesa oli lihtsalt taimedest puhastatud lohk. Mingit pesamaterjali juurde ei kantud. Aprilli lõpul ja mai alul oli pesas 2–4 tumepruunilt kirjatud muna, mida emane – kasvult isasest suurem, nagu kullidel ikka – haudus 29–30 päeva. Isalind hoolitses toidu, enamasti kuni tuvisuuruste lindude eest. Emalind jagas kümmekond päeva poegadele (need on nagu enamikul pistrikel eri suurust, kuna haudumine algab esimese muna munemise järel) toidu parajateks paladeks. Isane heitis saagi pesale alla laskumata. Hiljem hakkas ka ema jahil käima ja hankis varesesuuruseidki linde. Reeglina ei peetud jahti pesast poole kilomeetri raadiuses ning seal võisid näiteks rüüdad ja piilpardid ohutult pesitseda. Inimese rabale ilmudes andsid vanalinnud juba mõnesaja meetri kaugusel alarmi terava kik-ik-ik-reaga. Pistrikupojad said lennuvõimeliseks juuli lõpupoolel ja ärarändeni püsisid pesakonnad lähestikku.

Rabapistrik on Eestis arvatud I kaitsekategooria liikide hulka. Lootkem, et kunagi veel naaseb ta meie rabalindude hulka.

Tagasi üles