Külm talv šaakalit lõunasse tagasi ei peleta

Talvel on šaakalitel seljas korralik talvekasukas, mis pole sugugi kehvem kui rebastel või huntidel. Foto: Wikipedia

Lõunast meile rännanud šaakal on siinse kliimaga hästi kohanenud ja elab külma talve edukalt üle, isegi kui hinge sees hoidmiseks saab närida vaid metsa alt leitud loomanahku ja talude kompostikastist leitud palukesi.

Šaakal on inimkaasleja, ta ei taha elada seal, kus inimesi pole. Inimene jätab ikka oma elamise ümber toidujäätmeid ja šaakal võtab sellest osa. Nii on see mujal Euroopaski.

Eestis on praeguseks kütitud üle poolesaja šaakali ja nende kõhust leitu põhjal võib öelda, et just talvel püsivad nad elus tänu inimestele. „Enamiku talvel kütitud šaakalite maost oleme leidnud loomanahkade tükke, nii jahimeeste metsa tagasi viidud metsseanahku kui koduloomade omi. Šaakal on vähenõudlik,” räägib ulukiuurija, keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Peep Männil.

Veel on šaakali maost leitud õuna- ja arbuusiseemneid, samuti riisi. Paljuski koosneb talvel nende toit talude kompostihunnikusse visatud toidujäätmetest. Üks Piirissaarel kütitud šaakal oli söönud isegi pilliroorisoome. Vajaduse korral saavad nad taimetoiduga hakkama.

Selle võrra on šaakalitel nüüd raskem, et kui varem kütiti talv läbi metssigu ja nahad viidi metsa tagasi ja neid närides elasid šaakalid ilusti ära, on praegu see toiduosa märkimisväärselt vähenenud.

„Praeguseks kütitud šaakalitest on näha, et neil on piisav rasvavaru nii naha all kui siseelundite vahel. Nad on heas toitumuses. Näljas nad ei ole,” kinnitab Männil.

Šaakal ja hunt on sugulased, kuid toidulaud erineb neil märgatavalt. Kui hunt sööb talvel sõralisi, siis šaakal neid ei murra, samuti pole ta nii hea jahimees, et suudaks rebastega hiirte püüdmisel võistelda. „Pikal ja külmal talvel võivad noored šaakalid hukka saada, aga tänavune talv kindlasti selline pole,” ütleb Männil.

Eestis elavate šaakalite esivanemad on pärit Kaukaasiast, kust nad siis tasapisi siia on rännanud. Et nad on jõudnud meie kliimaga eriti hästi kohaneda, annab märku seegi, et talvel kütitud šaakalitel on seljas korralik talvekasukas, mis pole sugugi kehvem kui rebastel või huntidel. „Külma kannatavad nad väga hästi välja,” kinnitab Männil.

Šaakal on erakordselt visa loom, millest annab märku seegi, et kui paljud kährikud, rebased ja isegi hundid on praegu kärntõves, siis šaakaleid ei tundu see haigus kimbutavat. Üle poolesaja kütitud šaakali seas on vaid ühel jahimehed märganud kärntõve tunnuseid.

Rahva seas räägitakse, et seal, kus elab hunt, šaakalit pole ja vastupidi. Männil kinnitab, et nii see reeglina tõepoolest on. See on mujal riikides ka teadusuuringutega kinnitust leidnud.

„Hunt ei salli šaakalit oma territooriumil ja tõrjub sealt välja. See on põhjus, miks šaakalid on Eestis levinud kitsal rannikualal, kus hundid ei ela. Šaakal on leidnud koha, kus hundid talle rahu annavad,” selgitab ulukiuurija. „Kiskjad on sellised huvitavad tegelased, kes tunnetavad oma konkurendid ära ja peletavad minema või murravad maha.”

Kui hunt tõrjub šaakali minema, siis Männili sõnutsi tundub seni nähtu põhjal, et šaakal tõrjub omakorda rebase minema. „Kus elab šaakalikari, seal on rebaste ja kährikute arvukus madal,” nimetab ta. „See on kiskjate omavaheline maailm, kus suurem kiusab väiksemat.”