Parim piimakarjakasvataja võtab tunnustust kui avanssi

Järvamaal Järva-Jaanis piima tootva Teet Kallakmaa sõnul sõltutakse põllumeestena palju loodusest, kuid ilmataati võtab mees pigem võrdväärse partnerina. Foto: Foto: Dmitri Kotjuh

Parima piimakarjakasvataja tunnustus tuli Teet Kallakmaa enda meelest grammike avansina, samas tõdeb ta, et tööd on tehtud kõik need aastad vaid südamega.

Järvamaal Järva-Jaanis piima tootval Teet Kallakmaal sai eelmisel aastal valmis uus lüpsilaut ja renoveeritud kaks noorkarjalauta. PRIA poolemiljonilise toetuse abiga ja suure närvikuluga pangalt laenu saamisel, aga valmis sai. Ka kogusumma 1,5 miljonit eurot kõige eest pole just vähe, kuid pisut nagu avansina tundub mehele Maaelu Edendamise Sihtasutuselt saadud tunnustus seetõttu, et ühe lauda sisustuse renoveerimine ju veel käib. „Kuigi need tööd valminud projekti ju ei kuulunudki ja sisustuse 80 noorloomale uuendan omavahenditest, kuid seda ma justkui avansiks nimetangi,” arutleb ta.

Samas tõdeb Kallakmaa, et on kõik need 22 aastat põllumajandusettevõtet juhtinud südamega. Ka nominendiks on teda varemgi seatud. Nii on võidu üle põhjust rõõmu tunda.

„Tunnustuseks esitas meid Eesti jõudluskontrolli keskus, sest meie piima somaatiliste rakkude arv on märkimisväärne. See tähtis arv näitab, kuidas me karja eest hoolitseme,” lausub ta. Kui aastaid tagasi nägid kõik piimakarjakasvatajad koos toodangu arvudega ka üksteise somaatiliste rakkude arvu, siis paaril viimasel aastal on see teave vaid tootja ja jõudluskontrolli keskuse päralt. Kallakmaa ei tea, miks sellest nii suur saladus on saanud. „Selles arvus kajastub aastatepikkune töö, mis sõltub paljudest asjadest: looma heaolu laudas, tema lüpsirutiin, toodetava sööda kvaliteet. Nii on praegune tunnustus kogu meie meeskonnale, kes loomadega kokku puutub. Muidugi pelgan olukorra muutust, sest see võib toimuda sama kiiresti,” selgitab ta.

Paaril viimasel aastal on ettevõttes toimunud muutused ka lauda juhtimises. Loomakasvatusjuhina asus ettevõttes paar aastat tagasi tööle mehe elukaaslane Pille Palumaa ja eelmine aasta tuli ettevõttesse mehaanikuna tööle koduküla mees Andres Piiroja. „Need juhtivate spetsialistide vahetused olid küll radikaalsed, kuid hädavajalikud. Olen tulemustega väga rahul. Mina küll näen, et tõusime kohe taseme kõrgemale,” kinnitab ta.

Ettevõttes töötab aastaid nii 30 töötaja ringis. Tähtsam on Kallakmaa meelest see, et kõik tööd teevad nad ise. „Puhtalt piimakarjakasvatajana saab ka vähemate töötajatega hakkama, kuid meie kasvatame aastaid ka ise teravilja ja rapsi. Samuti ei osta me ühtegi teenust sisse külvamise ega koristamise juures.”

Kõik töö tehakse omal jõul ära seetõttu, et nii on välja kujunenud. Kallakmaa pole renditeenuse vastu. Ta mõistab, et mujal maailmas kasutatakse seda edukalt ja väga palju ka suures tootmises. „Kuid Eestis on kuidagi kergem, kui vajalik tehnika on endal olemas. Vähemalt minusugusel väikeettevõtjal on nii kindlam,” arvab ta, lisades, et võimalusel on ta valmis teistelegi teenust pakkuma. „Eelmisel sügisel seda siin naabritega üksteisele viljakoristusel pakkusime, kuid mõistame ka, et esmalt oleme ikka kõik enda eest väljas.”

Kui paluda Kallakmaal unistada, siis veeretab mees jutu sujuvalt kasvu asemel kvaliteedi peale. Põhjus lihtne: loomade arvu osas sai alles uuendatud kompleksluba, milles fikseeritud 600pealine lüpsilehmade arv.

Loodavad tõuaretusele

Nii loodab Kallakmaa, et uue taseme annavad toodangu kvaliteedile eelmise aasta kevadest karjas kasvavad Inglismaalt pärit džörsi tõugu vasikad. Neilt, suve hakul seemendusealiseks saanutelt, loodab ta saada veelgi suurema valgu- ja rasvasisaldusega piima. Siingi jääb mees ennustustes pigem tagasihoidlikuks ja eelistab rohkem rääkida konkreetsete tulemuste pealt. „Kõik ju proovivad ristata midagi uut. Nii ootame meiegi suure uudishimuga „inglaste” esimest piimatoodangut. Mis me siin poolel teel ikka kilkame,” jääb ta endale kindlaks.

Loomakasvatusjuht Pille Palumaa lisab, et praegu on karjas 17 džörsi tõugu mullikat, kuid suve hakul on kavas seemendusse võtta veel teine sama palju oma karjast lisaks. „Katsetame tasa ja targu. Suure karjaga ei taha riskida, kuid tagasihoidlikult ning toodangu ja piimakvaliteedi pealt oleme valmis astuma järgmisi samme,” sõnab ta.

Mõlemad on seda meelt, et aretus on pika vinnaga asi, kus ettevaatlikkusel on suur osa. „Kui tuleb tagasilööke, tuleb tuurid maha võtta,” kinnitab Kallakmaa.

Ka maad, mida harida, pole piirkonnas kuskilt juurde võtta. Kõik on ettevõtjate vahel jaotatud ja rendimaad teistelt üle ostma ei hakata. See pole lihtsalt sünnis. Nii saabki arengus vaid parandada kvaliteeti ja tõsta efektiivsust. „Piimatootmine on meie põhiharu. Teravili ja raps jäävad kõrvalharuks. Nii tuleb piimatootmises alandada omahinda. Kui seda suudame võimalikult madalal hoida, siis elame hästi. See on meie igapäevatöö täna ja on ka aastate pärast,” teatab ta.

Nii unistab Kallakmaa uuest investeeringust uude lüpsiplatsi. Seda juba paari aasta pärast ja mõne sel ajal avaneva rahatoetuse toel. „Loodan, et avanevad uued rahataotlusvoorud ja saan praeguse kalasaba-lüpsiplatsi asemele uue tänapäevasema. Praegune on 13 aastat käigus olnud ja vana nii füüsiliselt kui ka moraalselt,” kõneleb ta. Et piima omahinda kontrolli all hoida, tuleb astuda tehnoloogiliselt uus samm. Seda teab Kallakmaa tipptehnoloogiat hinnata oskava tehnikahuvilisena kindlalt. Ka sporti tehes eelistab ta parimaid vahendeid ja telefonigi vahetab välja vähemalt iga paari aasta tagant. „Tehnoloogia saab kaasa aidata nii toodangu kui ka piimakvaliteedi tõusule. Usun, et ka rasva ja valgu protsent piimas meil aastatega aina kasvab.”

Põllumeestena sõltutakse palju loodusest, kuid ilmataati võtab Kallakmaa pigem võrdväärse partnerina. Kuigi ükski aasta pole teisega sarnane, annab kogemustega ilmagi vastu aina paremini valmis olla. „Samamoodi ei saa põllumees juhtida hinnapoliitikat. Siingi tuleb osata hakkama saada ja mõningaid ootamatusi ette nähes elimineerida need hoopis võimalusi pakkuvateks ootusteks. Nii on kergem endal ja kestame ka kauem.”