Agaav katab, toidab ja joovastab

Pildil on loo autor Toivo Niiberg Räpina Aianduskooli kasvuhoones koos 12aastase Ameerika agaaviga, mis suvel õue viiakse.

FOTO: Erakogu

Agaavid (Agave) on lihakate lehtedega taimede perekond amarülliliste sugukonnast, esindatud umbes 300 liigiga troopilises ja subtroopilises Ameerikas sademevaestelt aladelt. Kultuurtaimedena tuntud peaaegu 50 liiki. Agaav on saanud nime vanakreeka mütoloogia tegelaskuju Agaue järgi, kes tappis purjuspäi oma poja Pentheuse ja hiljem häbi pärast ka enese.

Agaavide lihakad jäigad ogatippudega lehed moodustavad tiheda lehekodariku, mille läbimõõt ulatub suurekasvulistel liikidel mitme meetrini. Selline korpulentne toiteainerikas lehekodarik on vajalik selleks, et mõne kuuga kasvatada mitut tuhandet õit kandev õisik. Looduses paljuneb agaav peamiselt seemnete, aga ka juurevõsude abil.

Agaav õitseb ainult ühe korra, pärast mida taim sureb. Sellest hoolimata võib taime eluiga ulatuda mitmekümne aastani, sest sageli hakkavad agaavid õitsema alles 10–30aastasena. Agaavi kodumaal Mehhikos võtab see aega 15–25 aastat, jahedamas kliimas kuni 50 aastat. Ühel heal päeval kasvab tema lehekodariku keskelt hirmsa kiirusega välja kuni 12 m kõrgune korraliku puutüve jämedune vars, mille harude otsa ilmuvad õisikud. Toas agaav ei õitse, kuid seda võib juhtuda talveaias kasvatatava ja ka igal suvel väljaviidava oma eluea saavutanud agaaviga.

Populaarne ilutaim

Agaavid on väga levinud dekoratiivtaimedena haljastuses ja toataimena. Esimest korda toodi agaav Euroopasse 1561. aastal. Nende populaarsus ilutaimedena sai alguse 19. sajandil. Välistingimustes kasvatatakse neid Vahemere maades ja Musta mere kaldal. Suurte mõõtmete tõttu ei saa kõiki agaave toas kasvatada. Kõige rohkem kasvatatakse Ameerika agaavi (Agave americana), mis on ka Ameerikas kõige levinum liik.

Kokkupuude agaavimahlaga põhjustab naha punetust ja ville, mis püsivad üks-kaks nädalat. Kipitus võib esineda veel aasta otsa, isegi kui kokkupuutekohas enam midagi näha pole. Kuivanud taimeosi võib seevastu käsitseda paljaste kätega.

Agaaviokka torge võib põhjustada veritsust. Kui torge on sügav, siis võib torkekohas ja sellest kuni 6–7 cm kaugusel nahk veel paar-kolm nädalat sinakas olla.

Sisalagaavide lehtedest (A. sisalana) valmistatakse väärtuslikku sisalkiudu ja seda viljeletakse kui väärtuslikku kiutaime.

Agaav toa- ja õuetaimena

Ka toataimena on levinum Ameerika agaav, mis aga kasvades nõuab üha suuremat ruumi, mahtudes hiljem ainult suurematesse ruumidesse-eeskodadesse, vallutades väiksemas kodus terve toa. Talvel vajab jahedat, aga valgusküllast kasvukohta, kus temperatuur võib olla isegi 0 kraadi lähedal. See on sobilik talveaia taim. Leheroseti läbimõõt heades kasvutingimustes võib ulatuda 2–3 meetrini. Lehed ise kasvavad peaaegu 1,75 cm pikkuseks. Looduses kasvab Mehhikos mägedes isegi kuni 2500–3000 m kõrgusel. Euroopas palju kasutatud potitaimena lossides, trepimademetel, terrassidel ja klumpides.

ʻMarginata’– leheservad kollased.

ʻMediopicta’ – laiade lehtede keskel kollane joon lehe tipust kuni aluseni.

Toataimeks sobivad seega väiksemad liigid. Agaave paljundada juurevõsudega. Sobivam muld on mätta-, lavamulla ja liiva segu vahekorras 2:1:1. Suuri agaave kasvatada puunõudes. Talvel vajavad agaavid valgusrikast kasvukohta ja jahedat (mitte üle 10 kraadi) kuiva ruumi.

Kasta kord nädalas, lastes enne järgmist kastmiskorda mullapinnal kuivada. Suvel viia taimed välja ja neid võib istutada ka rühmiti muru sisse või püsi-suvilillepeenrasse. Agaave istutada ümber iga 2–4 aasta tagant. Istutuspott võtta eelmisest ainult veidi suurem.

Kiuline agaav (A. filifera). Lehed jäigad, tipus teravate ogadega ja servas valgete kiududega. Vajab sooja (18–24 kraadi) ja hästi valget kasvukohta. Istutada ümber 2–3 aasta tagant kaktustele mõeldud mullasegusse.

Viktooria agaav (A. victoriae-reginae). Lehed tumerohelised, paksud, 3–6 cm laiad ja 10–20 cm pikad. Leheservad tuhmvalged, tipp jäme, kolmetahuline ja lõppeb lühikese terava ogaga. Talvel vajab jahedamat, 8–12kraadist valgusrikast kasvukohta. Istutada ümber 2–3 aasta tagant kaktustele mõeldud mullasegusse.

Suveks võiks agaavid viia aeda ja tõsta lilleklumpi. Klump ehk ümarpeenar on tavapäraselt eraldi seisev, omaette ansambli moodustav ümara kuju ja lilledega kujundatud peenar. Pärit 19. sajandi keskelt. Ajalooliselt on püütud kõrgusefekti saavutada peenarde keskkohti kõrgemaks kuhjates. Sageli asetati kesksele kohale mõni dekoratiivne agaav või muu silmatorkava tuttvõraga toalill.

Agaav ravimtaimena

Ravimtaimena kasutatakse eelkõige Ameerika ja sinist agaavi. Paljude teiste agaaviliikide mahl ärritab nahka ja põhjustab sagedasel kokkupuutel nahaga nahavähki. Ameerika agaavi mahla on kasutatud muu hulgas seedehäirete ja artriidi leevendamiseks ning diureetikumina. Raviomadused ja biokeemiline koostis sarnaneb aaloega. Agaav vähendab valu, soodustab kuseeritust, rögalahtisust ja tal on antiseptilised omadused.

Agaavilehed sisaldavad steroidide hulka kuuluvaid saponiine, mida kasutatakse hormoonpreparaatide, näiteks kortisooni ja progesterooni sünteesimiseks. Hiinas valmistatakse agaavist kontratseptiive.

Kodustes tingimustes aitab agaav reumahädade vastu. Alkoholitõmmise valmistamiseks võta üks osa väikesteks kuubikuteks lõigatud lehti ja 10 osa kanget alkoholi, 40–70%. Tõmmist lase seista nädal aega toatemperatuuril pimedas kohas, seejärel filtreeri ja säilita tumedas pudelis. Tõmmisega määri valutavaid kohti. Pärast määrimist hoia seda kohta soojas. Tõmmis parandab vere liikumist väiksemates kapillaarides. Määritud koht võib hakata veidi tulitama ja see on üsna loomulik reaktsioon. Mingeid hilisemaid tüsistusi ei teki.

Kõhupuhituste vastu sega 20–25 tilka värsket agaavimahla 1 sl vee või mahla hulka ja tarvita kolm korda päevas enne sööki.

Kõhuhädade korral võta 50 g peenelt riivitud agaavi lehti ja vala peale 1 klaas keedetud toatemperatuurini jahutatud vett, sega ja lase 4–6 tundi seista. Kurna ja hoia harilikus külmikus. Tarvita korraga 1 sl enne sööki.

Maksahaigused. Tükelda agaavileht väikesteks kuubikuteks, kuivata päikesevarjus tuuletõmbusega kohas ja jahvata pulbriks. Tarvita 0,2–0,5 g korraga 3 korda päevas kollatõve ning teiste põletikuliste ja nakkuslike maksahaiguste vastu.

Köha ja bronhiit. Võta 50 g peenelt riivitud agaavilehti, vala peale 1 klaas keedetud toatemperatuurini jahutatud vett, sega ja lase 1 tund seista, kurna. Tarvita korraga 1 sl enne sööki.

Krooniline bronhiit. 100 g taluvõid (sulata), 100 g mett, 50 g kakaopulbrit, 10 g hanerasva ja 1–2 sl agaavimahla. Esmalt sega mee hulka agaavimahl. Sulata või, sega juurde hanerasv ja kakaopulber. Nüüd sega juurde meega segatud agaavimahl ja mikserda korralikult läbi. Aseta segu väiksemasse purki ja hoia harilikus külmikus. Tarvita 1 kuhjas sl korraga 2 korda päevas segatuna toasooja piimaga.

Agaav toidutaimena

Ameerika ja sinisel agaavil on söödavad õied, lehed, varred ja mahl. Sageli süüakse agaavi marineeritult. Mahla hakatakse koguma, kui taim on 7–10 aastat vana. Agaavi lehemahl sisaldab kuni 15 protsenti suhkrut. Meie suuremates poodides on müüa ka agaavisiirupit. Agaavisiirup on neutraalse ja hästi magusa maitsega looduslik suhkruasendaja. Peamine magus süsivesik agaavis on inuliin ehk fruktosaan. Agaavisiirup on kauni merevaiguvärvusega, sisaldab väärtuslikku suhkrut, on vedela koostisega ja seetõttu lihtne kasutada. Suurepärane magustoitude, müslide, jookide ja küpsetiste maitsestamiseks. Lahustub hästi. Samas on ka hea looduslik kõhurohi ja seedetrakti korrastaja, vähendades kõhupuhitust ja soodustades seedimist. Peale suhkrute sisaldab agaavisiirup kaaliumi- ja magneesiumiühendeid ning mõningaid mikroelemente. Võrreldes suhkru ja meega lahustub agaavisiirup jahedas vees tunduvalt kiiremini, mistõttu on agaavisiirupit hea lisada külmadele jookidele.

Mehhikos tehakse agaavist rahvuslikku alkohoolset jooki pulket ehk agaaviõlut (pulque). Tegemist on väikese alkoholisisaldusega joogiga, mida valmistasid juba pärismaalastest indiaanlased. Mehhiko vallutanud hispaanlastele meeldisid aga kangemad joogid ja nii püüdsid nad pulket destilleerida, saades sedasi kangema alkohoolse joogi mezcal’i. 18. sajandi alguses levis väikeses Tequila külas valmistatud omapärase ja igati kvaliteetse mezcal’i kuulsus Euroopasse, kus seda hakatigi nimetama tekiilaks. Kuna Tequila linnakese (oma nime on nii linn kui ka jook saanud tequili suguharult, kes asustas neid paiku enne asteekide vallutusi) ümber kasvas peamiselt sinine agaav (A. tequila Weber), siis kujunes sellest peamine tekiila valmistamiseks sobilik agaaviliik, mille kasvuareaal on tänaseks seadusega määratletud. Samas on kõik tekiilad mezcal’id, kuid kõik mezcal’id ei ole veel tekiilad, nagu iga konjak on brändi, kuid iga brändi pole veel konjak. Tekiila originaalpudel märgistatakse Mehhiko seaduse järgi tähisega NOM 1102-I.

Loe ka neid

Tagasi üles