Stratosfääri äkiline soojenemine ehk Berliini fenomen

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Mailiis Ollino

Kokkuvõttes võib öelda praeguse talve kohta kahtmoodi: kolmeosaline talv: soe algus, väga meeldiv keskpaik ja liiga külm lõpuosa; või siis erakordselt soe, kuid väga külm talv.

Viimane mõjub kindlasti paradoksaalselt, kuid arvestades juhtunut (Ilmateenistuse uudis „Normist soojem talv rekordilähedaselt külma veebruari lõpuga“), võib nii tõepoolest öelda. Alustan siiski kaugemalt.

Alates 20. sajandi keskpaigast on Eesti keskmine õhutemperatuur tõusnud rohkem kui maailmas keskmiselt (0,2–0,3 °C kümnendi kohta). Lumikattega päevade arv on vähenenud (aastatel 1961–2002 keskmiselt 25,9 päeva võrra) ja sademete hulk kasvanud (5–15%). Seoses globaalse soojenemisega (kliimamuutusega) prognoositakse nende trendide jätkumist, ainult juuni muutub külmemaks ja lumisemaks. Sellele vaatamata on lumi novembrist aprillini jätkuvalt tavaline (oktoobris ja aprillis on 0–5 lumepäeva). See kõik tähendab, et selliste trendide jätkudes on 2100. aastal talv selgelt tsüklonaalne: tormine, vihmane ja soe, meri enamasti ei jäätugi (külmalained ja padulumed siiski ei kao), suvi aga selgelt antitsüklonaalne: tuulevaiksem, palav ja paduvihmadega.

Isegi kui lähebki nii, siis on ikkagi mõned sündmused, mis toovad intensiivseid külmalaineid, tuletades kunagisi karme talvi meelde. Üheks selliseks sündmuseks on stratosfääri äkiline soojenemine ehk Berliini fenomen, sest just seal see nähtus 1950ndatel avastati ja esmakordselt kirjeldati. Stratosfääri äkiline soojenemine on seotud polaarpöörise jagunemisega (kaksistumisega), mille tulemuseks on jugavoolu aeglustumine – stratosfääri läänetuuled muutuvad nõrgemaks, peatuvad või asenduvad idavooluga. Selle mõjul hakkab tsirkulatsioon (õhuringlus) muutuma ja suureneb (pool)meridionaalse tsirkulatsioonitüübi tõenäosus. Stratosfäärist alguse saanud muutused jõuavad maapinnale mitme päeva kuni paari nädala möödudes, mõjutades kõige rohkem Euroopat.

See, milline tsirkulatsioonivorm on parasjagu ülekaalus, sõltub Rossby ehk planetaarlainetest ja polaarpöörise tugevusest. Kui viimane on mingil põhjusel nõrk (näiteks jagunemise tagajärjel), siis saavad areneda suure amplituudiga Rossby lained, mistõttu tavapärane läänevool (tsirkulatsiooni W-tüüp) asendub näiteks põhja- või kaguvooluga (vastavalt C- või E-tüüp), mis omakorda tähendab tavaliselt suuri anomaaliaid. Ilmselt sellest ka põhjus, miks Teravmäed vaevlesid kuni 5-kraadise kuumalaine käes (oli mõneks päevaks Norra kõige soojem koht), sest sinna jõudis troopiline õhumass Atlandi ookeani 30ndatelt laiustelt või miks Suurbritannias oli mitmel pool päevane õhutemperatuur alla 0 °C koos tugevate lumede, tuiskude ja eluohtliku olukorraga (väljastati punane ehk 3. astme hoiatus), sest sinna jõudis nn ultrapolaarne ja arktiline õhumass. Lund sadas ja külma oli kõikjal Euroopas, v.a Islandil, Teravmägedel ja Portugalis.

Niisiis, kuigi regionaalsemalt määrab Eesti ilmastikku suuresti Barentsi mere seisund: kui palju on seal jääd (kui jääd pole, siis väheneb aastaaegade kontrastsus), muudavad sellised sündmused märkimisväärselt muidu valitsevat olukorda.

Külmarekordid. Tugev külm tekitab alati huvi ka rekordmadala õhutemperatuuri osas teatud andmetele tuginedes võib väita, et –40 °C korduvusperiood on üle 50 aasta (1940. ja 1978. a) ja –50 °C korduvusperiood on vähemalt paar sajandit.

Samas on tähelepanekuid, et kui juba nn ametlikes vaatlusjaamades on õhutemperatuur – 40 °C ja madalam, siis mõnes jahtumist eriti soosivas kohas ka langeb –50 °C-ni. Nii on teada, et 1940. a  külmusid Petseri raudteejaamas viinad ära ja termomeeter olevat näidanud samal ajal –50 °C (kui see on tõsi, siis nn kontrolljoont mittearvestades on olnud Eestis nii madalat õhutemperatuuri).

Väga huvitavad on kohalike tähelepanekud: "Jaaa, 1978.–79. aastavahetusõ paiku külma jakku! Piusa orus –50 ringis!" (seal Võmmorski orus on ka alati väga külm).

Eesti ametlik külmarekord on siiski vaid –43,5 °C (17. jaanuaril 1940 Jõgeval), teisele kohale jääb –43,4 °C (3. jaanuaril 1941 Võrus) ja hilisemast ajast –42,6 °C (30. detsembril 1978 Narvas), sel sajandil aga –36,7 °C (11. jaanuaril 2003 Jõgeval).

Endine olukord on hakanud taastuma ehk ilm on tasapisi, eriti päeviti, soojemaks muutunud. Siiski oli veel nädala alguses mitmel pool kuni –20 °C. Nii tundub, et –10 °C mõnda aega enam kuskil ei tule, veelgi enam: talv suudab ehk vastu pidada vaid 10. märtsini, pärast mida algab kevadtalv ehk lumesulamise aeg.

Tagasi üles