/nginx/o/2018/03/08/7667753t1h2d29.jpg)
Põhja-polaarjoone ümbruse karmid talved sunnivad enamikku sealses taigas ja metsatundras pesitsevaid värvulisi lõuna poole pagema. Üks vähestest eranditest on männileevike – välimuselt üsna silmahakkav ja loomult flegmaatiline, kasvult Euroopa suurim vintlane.
Ta on umbes vainurästa suurune, kuid jässakam ja paksema sulestikuga. Isaslindudel on see kere eesosas suuremalt jaolt vaarikpunane, emastel rohekaskollane. Kõhualune on tuhkjashall, tiivad ja saba on mustjaspruunid. Tiival on kaks kitsast valget vööti. Need linnud on oma kodupaigas sedavõrd inimusaldavad, et neid võidi püüda koguni kahva abil, nii et mõnel pool on seda linnuliiki nimetatud tobukeseks. Männileevikeste hüüded on tasased ja enamjaolt flöötivad, samuti mõnesilbine laul.
Männileevike on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika põhjapoolseimates okasmetsades ja metsatundravööndis, kus enamasti püsitakse kogu aasta. Harva, 4–6 aasta takka võetakse toidunappuse korral ette lühemaid rändeid lõuna poole, meie kandis mitte kaugemale kui Leeduni ja mõni salgake jõuab üliharva Põhja-Saksamaanigi. Talvel hoiduvad männileevikesed salkadesse, pesitsusajal elatakse omaette paaridena. Poolesaja aasta eest täheldati nende arvukuse pidevat kahanemist, mis näiteks Soomes küündis sajandivahetuseks 70 protsendini esialgsest. Praegu pesitseb Soomes neid viisteist tuhat paari. Eestis on männileevike ebaregulaarne talvitaja, kokku kuni 200 isendit. Üliharva jääb mõni isend siia ka suveks ja 1975. aasta suvel pesitses üks paar ühel Lahemaa puisrabal.
Männileevike asustab kase- ja kadakaseguseid vanu kuusikuid, vähem lepib männimetsaga. Emalind ehitab pesa rõhtsa külgoksa harude vahele mõne meetri kõrgusele, enamasti noore kuuse või kadaka otsa. Paksuseinalise pesa väliskiht on oksaraagudest, seesmine vooderdis pehmemast ainesest. Mai lõpul või juuni alul on pesas 3–7 muna, mida haub emalind üksi 13–14 päeva, mil isalind teda toidab. Pojad viibivad pesas kaks nädalat ja esialgu toob toitu isane, hiljem mõlemad vanalinnud. Alul saavad pojad putukaid ja ämblikke, teisel pesanädalal juba seemneid ja muud taimset rooga. Vanalindudel laieneb pesitsusajal osa söögitorust paunakeseks-puguks, milles poegade toitmiseks korjatud seemned enne nende nokka pistmist pehmenevad.
Enamiku aastast on männileevike taimetoitlane ja sööb seemneid, puupungi, noori lehti ja võrseid ning marju. Põhiosa toidust saab ta okstel askeldades, maapinnale laskub harva ja on seal liikudes üsna kohmakas. Meil on teda nähtud söömas pihlaka- ja kadakamarju.
Arvukuse kahanemise tõttu on männileevike hävimisohu piirile jõudnud liigina kõikjal võetud kaitse alla.
/nginx/o/2020/08/31/13312758t1hcd89.jpg)