Eesti oma viinamarjaveini omapära on terav maitse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eestis on praegu 40 viinamarjakasvataja ringis – enamik neist teeb veini, kuid on ka lauamarja kasvatajaid.

FOTO: Erakogu

Eesti Maaülikoolis toimunud infopäeval, mis seekord keskendus meie muutliku kliima mõjudele, leidsid viinamarjakasvatajad ja teadlased, et peamine probleem on õunhape, mis annab veinile hiljem teravama maitse.

Eesti Maaülikooli aianduse õppetooli professor Kadri Karp on seda meelt, et uuringuid tuleb teha eri aastatel, kuna tingimused on aastati erinäolised. Viinamarjade biokeemiline koostis sõltub tema sõnul suuresti kliimast, samuti marjade kasvukohast. Kui lõunapoolsetes traditsioonilistes veinimaades on probleemiks hapete vähesus, siis jahedas kliimas nagu meil on marjad liiga happelised. Samas on viinhappe sisaldus siin soovitatud tasemel.

Teise murena kipub Eesti marjades olema liialt vähe suhkrut. Suhkrusisaldus on aga oluline, kuna kvaliteetveinides moodustub alkohol marja enda suhkrust. „Nendel sortidel, mille suhkrusisaldus on väiksem, tuleks kaaluda asjakohaste kasvatustehnoloogiate rakendamist,” selgitab Karp. Uuringutest kogutud info põhjal loodab ta tulevikus anda tootjatele soovitusi, kuidas kasvatada meie oludes eri sorti veinimarju.

Praegu otsitakse selliseid sorte, millega saab teatud kasvatusviise rakendades niiviisi manipuleerida, et õunhappe sisaldus väheneb. On sorte, mis selleks ei sobi, ja sorte, mis hästi sobivad. Väga erinevates tingimustes on avamaal vastu pidanud ja head veini teha võimaldanud sellised sordid nagu Venemaalt pärit ʻHasanski Sladki’ ja Lätist tulnud ʻZilga’. Väga levinud on ka saksa sort ʻRondo’, mis on aga suhteliselt haigusõrn ja mida tuleb seetõttu pritsida, samas on tegu väga hea veinimarjaga.

Eelmine aasta oli Karbi hinnangul viinapuutaimedele drastiliselt jahe. Selle vastu aitavad hästi plasttunnelid, mida meie kasvatajad on ka kasutanud ja niiviisi väga head veini saanud. Külma vastu aitab ka istanduse rajamine mäekülgede soojadele kallakutele. Eestis on juba olemas üks terrassistandik, mis kogub hästi päikesesoojust. Kasutada saab erinevaid katted. Viimasel sügisel alustatigi nende katsetamisega. Õunhappe ülekaal tekib jaheda sügise korral just augustis-septembris.

Tänavune talv Karbi hinnangul viinapuudele kuigi hea pole olnud. Rohkem kui külm kahjustab meil taimi hoopis temperatuuri kõikumine. Halb on see, kui jaanuari keskpaigani on soe, sest taimedel kestab sügav puhkepaus aastavahetuseni. Kui jaanuar on liiga soe, hakkab kasv pihta ja kui sellele järgneb külm veebruar, on taim oma külmakindluse selleks ajaks kaotanud. Järgmine oht, mis iseloomustab ka praegust aega, seondub sellega, et kui oksad ei ole lume all, siis hakkab päike neid päeval soojendama, aga öösel külmetab. On selge, et nii suur temperatuuri kõikumine kahjustab taimi. Seetõttu on talvel vaja heledaid õhulisi katteid. Praegu on taimi juba hilja katta, kuid koduaias saab siiski kuuseoksi peale panna. Tootmisistandikud peavad talveks valmis olema juba enne uue aasta saabumist.

Viinamarjakasvatajad ja sellest veini valmistajad on maaülikooli juures koos käinud juba 11 aastat. Ettekannetest olulisem on professor Karbi sõnul selle raames toimuv kogemuste vahetamine ühise laua taga. Räägitakse, kuidas eelmine aasta on läinud, ja jagatakse oma tähelepanekuid. See valdkond on ju meil alles väga noor ja iga tarkus kulub marjaks ära.

Eestis on praegu 40 viinamarjakasvataja ringis – enamik neist teeb veini, kuid on ka lauamarja kasvatajaid. Nõnda on näiteks omamaine viinamari Tartu Lõunakeskuses sügisel müügil. „Kui alustasime, siis maitsesime värskeid veine, nüüd oli meil degusteerimisel juba ka 2014. aasta ʻRondo’ ja 2015. aasta ʻHasanski’. Seega saame hinnata, kuidas veinid seistes arenevad,” räägib Karp. Ta lisab, et punast veini ei tohigi kohe värskelt ära juua – see tuleb panna keldrisse ja avada alles kahe-kolme aasta pärast, sest selleks ajaks on maitsed tasakaalustunud.

Meil on neidki, kes viinamarju koduseina ääres hobi korras kasvatavad. Küsime, miks need hapud või isegi kibedad kipuvad olema. Professor ütleb, et on veel üks asi, mis tuleb inimestele selgeks teha. Nimelt on väikesed kividega marjad veini tegemiseks ja vaid suured ja kivideta niisama söömiseks. Veini- ja lauasorte ei tohiks seega segi ajada. Teiseks muudavad viinamarjad värvi augusti keskel ja paljud aiapidajad tahavad neid siis kohe maitsta, tegelikult korjatakse veinimari alles oktoobri algul. Sinisena seisab mari seega üle kuu ja alles siis saavutab oma õige maitse.

Kokkuvõtteks ütleb Karp, et Eestis võib viinamarja kasvatada küll ja viinapuudega pole rohkem muret kui mistahes teise viljapuuga. Ehkki me ei hakka kunagi konkureerima suurte veinimaadega, siis tasub seda ala siin arendada. „Veinidel pole halba maitset, on vaid omapärane maitse ja näiteks veinituristid otsivad huvitavaid ehk teistsuguseid maitseid. Prantslase jaoks võib meie veini teravus just väga huvitav olla,” näeb professor siin Eesti jaoks võimalust.

Praktiku soovitusi viinamarjakasvatajale

• Istutamine kilemultšiga.

• Taimereas tilkkastmise toru.

• Taimed samal talvel kasvatatud ja 3–5 lehega.

• Maa ette valmistatud eelmisel aastal ja kogu suvi mustkesana hoitud.

• Kaitsta kevadiste hiliskülmade ja sügiseste varakülmade eest.

• Lihtsam võimalus halla eest kaitsta on viinamäe

vihmutamine – jää sees on taime temperatuur null kraadi ja pungadega ei juhtu

midagi.

• Viinapuu ebajahukaste on siinsete avamaade suurim probleem. Pritsida ennetavalt 1–2 korda lahja Ridomili lahusega.

• Loomadest ohtlikud kährik, rebane, mäger, lindudest eri sorti

rästad, eriti septembri lõpus, kui marjad valmivad. Kasutada võrku.

• Reavahede harimine on energiamahukas ja mullapinnalt vihmaga üles pritsiv

pori määrib marju. Lihtsam on hoida pind rohelisena ja niita või trimmerdada, suuremal

pinnal kasutada väiketraktorit hooldusniidukiga.

Allikas: Jaak Eensalu, Annemäe talu

Tagasi üles