Kalased käed annavad hea tunde

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Indrek Tekko koos Pärnu Kalamajaka poe juhataja Luule Visteriga, kes nagu peremees isegi teab kalast peaaegu kõike.

FOTO: Lauri Laan/Pärnu Kalamajakas

Osaühing Pärnu Kalamajakas on paljudel eestimaalastel aidanud taasavastada värske hooajalise kala ja kogu tegevusaja jooksul rõhutanud, et hea ja maitsev kalaroog ei tähenda ilmtingimata lõhet või koha. „Kala ja mereannid pakuvad nii palju elamusi ja emotsioone, et minagi pole jõudnud kõike järele proovida,” kinnitab Pärnu Kalamajaka omanik ja juhatuse liige Indrek Tekko.

Autoremondilukksepaks õppinud Indrek jõudis kalaäri juurde pooljuhuslikult. „Äraelamiseks oli vaja raha teenida, aga autotöökojas praktikal olles ei saanud me sentigi. Nagu paljud teisedki Pärnu noormehed, läksin aktsiaseltsi Pärnu Laht räimekaste laadima. Järgmisel koolivaheajal leidsin kastipesijana rakendust osaühingus Calamaris, kus hiljem töötasin veel tõstukijuhi, jääruumi brigadiri ja varustajana. Paari aasta pärast suundusin ettevõtlusse, 2004 asutasime koos abikaasa Dianaga, kes oli omal ajal sprotte karpidesse toppinud ja räimi enne suitsutamist varrastanud, ning kalatööstuses ülikogenud Meelis Kodasmaaga osaühingu Pärnu Kalamajakas. Alles hiljem olen mõelnud, et mu vanaisa töötas piima-, vanaema leiva- ja isa lihatööstuses, vahest pärineb sealt ka minu tõmme toiduainetööstuse poole,” arvab Indrek. „Umbes seitse aastat keskendusime hulgiärile, ostsime kala kokku ja müüsime edasi, aga üha enam nägime täitmata nišši jaekaubanduses. Sõbrad-tuttavad tellisid minu kaudu pidevalt kala ja nõnda veendusin isegi, et olemasolev jaekaubandus nende soove ei rahulda. Kauplustes pakutav oli meil võrreldes Skandinaaviaga kesine. Eestil on sama palju merd kui Taanil, Soomel, Rootsil, Norral, aga seal söödi kala hoopis teistes kogustes ja kvaliteedis. Nüüd oleme hakanud neile järele võtma ja usun, et Kalamajakas on andnud oma panuse. Nägime, et eksporditavat vääriskala on võimalik olulisel määral jätta Eestisse. Täna müüme siseturul sadu tonne nii Eesti kui ka kaugematest vetest püütud kala ja mereande.” Tallinnas on Kalamajakal kolm, Pärnus, Tabasalus ja Viljandis üks ning peagi lisandub veel kaks müügikohta.

Parim on hooajaline kala

Kala nõudlus kasvab ja üha enam osatakse küsida muudki kui lõhet, forelli ja koha. „Koolitame oma teenindajaid pidevalt, nad oskavad kliendile soovitada, mida ja kuidas valmistada. Kui sellest ei piisa, aitab sõber internet. Kõige rohkem ostetakse ikka lõhet ja koha, aga järjest enam küsitakse ka siiga, lesta, haugi ning muidugi räime, kilu, tinti ja heeringat,” kirjeldab Indrek eestlase maitse-eelistusi.

Palju rohkem võiksime tema arvates süüa ahvenat ja teisi hooajalisi kalu. „Ahvenat peamiselt suitsutatakse, aga ta on ka teisiti valmistatuna väga hea. Ahven on küll kohast luisem, aga selle vastu aitab fileerimine. Kel endal aega napib, saab osta fileed. Paljudes riikides on tavaline, et näiteks tindihooajal süüakse tinti, ahvenahooajal ahvenat, rääbisehooajal rääbist väga suures koguses. Püüamegi Kalamajaka poodide ja Pärnu turuhoones asuva kohviku kaudu suunata inimesi eelistama hooajalist kala. Küsige müüjalt julgelt hooajalist kala, see on kõige värskem ja sageli soodsam,” soovitab Indrek. Kuna Kalamajakas oma müügikohtade kaudu kõike turustada ei jõua, üritatakse võimalikult värsket kala Selverite kaudu pakkuda.

Lähitulevikus rõõmustab kalasõpru senisest arvukam rääbise jõudmine meie kalalettidele. „Eelolevast suvest kasvab Peipsi järvel rääbise püügikvoot, seni oli 40, nüüd tõuseb 400 tonnini. See peaks huvilistele andma võimaluse selle delikatesskalaga tutvust teha.” Loodetavasti on tänu suuremale püügimahule soodsam hindki.

Kalamajaka müüdud kalast moodustab kevadel ja sügisel 70 protsenti kohalik kala, aga talvel ja suvel võib protsent olla vastupidine. „Kui merel on selline kaas peal nagu praegu, on kohalikku kala lihtsalt vähe. Kui siin saab lesta püüda, eelistame ja müüme kohalikku kala, aga kui ei saa, ostame mujalt sisse, klient ei pea ilma lestata jääma,” toob Indrek näite. Teiste Läänemere-äärsete riikide kalu ei pea tema sõnul kartma, importkalal võib eeliseidki olla.

Peale firma enda müügikohtadele varustab Kalamajakas värske kala ja mereandidega ligi kolmesadat toitlustuskohta üle Eesti. „HoReCa-sektoris (lühend ingliskeelsetest sõnadest hotels, restaurants, catering) katsetatakse päris palju ja kõike. Kasvab valge kala osakaal. Kui veel mõni aasta tagasi oli konkurentsitult nõutuim koha, siis nüüd läheb hästi ka siig, ahven, tursk, mõned importkalad,” kommenteerib Indrek. „Et aastaringselt nõudlust rahuldada, tuleb meil osa toorainest külmutada, aga kui seda teha maksimaalselt värske kalaga, siis kvaliteet märkimisväärselt ei kannata. Toodame külma fileed ette ja saame seda suvise palavuse ajal kasutada.”

Kalamajaka hinnakirjas on üle 300 toote ja see täieneb pidevalt. Viimasena jõudis sortimenti Saaremaa farmi siig, mille turule toomine rihiti just EV 100 tähistamise kanti. „Jahime erinevatelt turgudelt võimalikult mahedaid looduslikke kalu ja mereande ning peamine märksõna on alati värskus.”

Tegevus mitmel rindel

Jõudes jutujärjega tagasi Kalamajaka sünni- ja arenguloo juurde, tunnistab Indrek, et teekond tänasesse päeva on olnud pikk ja käänuline ning lihtne see äri ei ole. „Tõusen reeglina kella viiest, sest hommikutunnid on kõige produktiivsemad ja mõnusamad. Kuue ajal vaatan arvuti postkastid üle, päevas laekub 100–150 töökirja. Pool seitse hakatakse Taanis ja Hollandis kalaoksjoniteks valmistuma, kolm korda nädalas ostame sealt kala. Panen tellimused kokku ja korraldan koos kolleegidega logistikat: siit minevad autod peavad täis olema ja tagasitulevad samuti, see on paras keemia. Mandumistunnet tekkida ei saa. Iga päev on erinev, kogu aeg midagi juhtub,” kirjeldab mees oma tööd. „Aga mingi muu ala tegijana ma ennast ei näe, pole kunagi sellele mõelnudki. Ma ei kujuta Kalamajaka tegevust ette iseendata, olen selles igas mõttes sees. Mul lihtsalt peavad käed kalased olema, saan sellest oma hea tunde kätte,” tunnistab Indrek, kelle ettevõtte kasv ja edu on tulnud järk-järgult ja aastatega. Kiita tahab ta kõiki firma töötajaid. „Üksinda poleks ma kaugele purjetanud. Kõige tähtsam tugi on muidugi abikaasa Diana, kes praegu on küll lastekasvatamisele pühendunud. Meelis Kodasmaa hoiab tsehhil silma peal, tegeleb Läti turuga jne. Igas töölõigus on meil oma tugisambad ja hulk inimesi, kes teevad oma tööd väga hästi ja annavad igale kalakilole lisaväärtuse. Püügist taldrikuni on pikk tee ja tulemusse panustavad väga paljud tublid inimesed. Meil ei ole mingit kõrgelt ja kaugelt juhtimist, kõik on omad, sealhulgas kalurid.”

Ligi kuus aastat tagasi jõudis Kalamajakas uuele tasemele, sest Indrek omandas osaluse juba veerandsada aastat tegutsenud osaühingus Calamaris. „Varasemal Kalamajakal polnud oma tööstust, aga nüüd asume Calamarisega mõlemad Papsaares ja saame ülesandeid jagada – tootmine ja eksport on Calamaris, kalapüük Pärnu lahel ja Peipsil, poed, HoReCa-sektor, logistika ja import Kalamajakas. Kahe ettevõtte kaudu liigub aastas umbes tuhat tonni kala ja kalatooteid.” Pärnakate ja linnakülalistegi poolt kenasti omaks võetud Kalamajaka kohvik on juriidiliselt küll eraldi üksus, aga samas on sellel kindel koht ettevõtte visiitkaardil. Kohvikus töötavad entusiastlikud inimesed eesotsas noore ja andeka peakoka Erik Tammelehega, kelle juhtimisel püütakse klientidele tõestada, kui maitsvaid ja tervislikke roogi saab värskest ja eriti just hooajalisest kalast valmistada. „Meeldiva üllatusena oleme avastanud, et figureerime isegi restoranide edetabelites,” on Indrek rahul, kuid rõhutab, et kuigi pakutakse kõrgel tasemel kalatoite, ei pea kohvikusse tulemist pelgama ka igapäevaselt riides turulkäija, kes end just peetide-kaalikatega on varustanud.

Ise Kalamajaka pealik peale kala suurt muud ei söögi. „Vahel hommikuti veidi peekonit ja suveõhtul šašlõkki, aga üldiselt olen ikka kalausku. Olen kõigesööja, aga kalu ja mereande, nende valmistusviise ja retsepte on nii rohkesti, et tahan võimalikult paljusid proovida. Need on sedavõrd maitserikkad ja mul on veel nii palju avastamata, et jätkan samas vaimus. Ma ei saa lihast sellist emotsiooni,” tunnistab ta.

Tagasi üles