Võimekas söödamikser annab ninaesise tuhandetele loomadele

Iseliikuv söödamikser Verti-Mix on varustatud freesiga, mis saab kokkupressitud silo ja heina kerge vaevaga kätte, hekseldab selle läbi ja laadib söödamahutisse. Kulub umbes viis minutit ja sööt on valmis.

FOTO: Strautmann, Agriproff

Tänapäeva farmitehnikas on tähtis koht söödamikseritel, mille automaatika ja tehnilised võimalused peavad tagama loomadele päevast päeva õige söödaratsiooni.

Tulemusliku ja tõhusa põllumajandustootmise juures on tarvis täpsust ja kiirust, aga ka kokkuhoidu. Kui farmis on pooleteistkümne tuhande pealine piimakari, siis igaühele eraldi sööda segamine ja etteandmine ei tule muidugi kõne alla. Säärane laudatäis veiseid sööb ööpäevas paarkümmend söödamikseritäit söödasegu ning selle täpne koostamine ja kiire etteandmine ongi võimalik ainult spetsiaalset tehnikat kasutades.

Valik sõltub pisiasjadest

Peale selle, et on olemas iseliikuvaid ja järelveetavaid söödamiksereid, jagunevad need masinad kolme klassi: Eestis populaarseim vertikaaltigudega mikser, horisontaalsete tigudega söödamikser ja siinmail kõige vähem levinud labamikser. Kõige vähem vast sellepärast, et labamikseril on sööda segamise aeg kõige pikem. Samas saab sellise mikseriga segada kõige peenemaid kvaliteetsöötasid.

Söödamikserite modifikatsioone on väga palju, mistõttu selle valimisel peab arvestama, kui palju eri loomagruppe on tarvis sööta, kui palju loomi üldse on ja kuidas nad eri farmides paiknevad.

Muu hulgas ka Strautmanni farmitehnikat maale toova osaühingu Agriproff müügijuht Karmo Karrik kinnitab, et põhiline valikukriteerium võiks ikkagi olla masina vastupidavus, näiteks asjaolu, kui palju on ühel või teisel mikseril kuluosasid ja kui sageli neid vahetama peab. Paljud asjad peituvad nüanssides.

„Horisontaalvõllidega söödamikseril on palju kuluosasid, samas iseloomustab neid kiire ja ühtlane töö, kusjuures need mikserid sobivad ka väikeste söödakoguste segamiseks. Vertikaaltigudega mikseril jääb rohkem sööta teolabade külge ja väikesest kogusest läheb nõnda arvestatav kogus raisku,” kirjeldab Karrik. „Nii ongi Eestis suurim kasutajaskond ühe- ja kaheteolistel vertikaalmikseritel, millel on vähem kuluosasid, madalam kere ja mahub seega kenasti liikuma ka vanades, veel nõukogude ajast kasutuses laudahoonetes. Jõuvajadus on samuti pisut väiksem kui horisontaaltigudega mikseril.”

Tigude arv näitab laias laastus masina jõudlust. Nii on väikese üheteolise järelveetava vertikaaltigudega mikseri söödaanuma maht vahemikus 4–16 m³, kahe teoga analoogil 10–24 m³. On olemas ka kolme teoga 22–45 m³ vertikaalmikserid.

Karmo Karrik teab, et neid kõige suuremaid miksereid on Strautmann hiljaaegu müünud näiteks üüratutesse Katari kaamelifarmidesse.

Väiksem mikser on paindlik ja kiire

Karriku sõnul pääseb suure söödamikseri kasutegur mõjule siis, kui farmis on palju loomi, aga vähe eri loomagruppe. Siis läheb eri liiki söödasegusid vähem tarvis ja loomi saab sööta ühtlaselt sarnaste ratsioonidega.

Kui loomagruppe on palju, näiteks Vändra POÜs on neid kaheksa, siis kulub marjaks väiksem, aga selle võrra väledam söödamikser. Vändra farmides on praegu kasutusel juba kolmas Strautmanni mikser, 17 m³ mahtuvusega iseliikuv variant, millega tuleb teenindada 1400 piimalehma. Päevas toodetakse ja veetakse loomadele ette 22 kubutäit sööta, selleks kulub 85 liitrit kütust. Lehmade piimaand oli keskmiselt 11 000 liitrit looma kohta aastas. Veel haritakse ettevõttes 4000 hektarit põllupinda.

Väiksema mikseriga saab kiiresti teha eri liiki ratsioone, sööta kõiki loomagruppe n-ö individuaalselt, vajadusel lisada üksikutele kogustele rasvahelbeid, maisijahu või muud söödalisandit, olla söötmisel täpsem ja konkreetsem.

Mikserite tootearenduses keskendutakse samuti iseenesest väikeste asjade täiustamisele – püütakse näiteks teo kuju muutmisega saavutada väiksem jõuvajadus, osa tigude liikumine on muudetud astmeliseks, et sööda segamine jätkuks veel ka teo peal liikudes. Masinatele lisatakse magnetid, et sööda seest metallist võõrkehad eemaldada, asendatakse kõige rohkem kuluvaid kohti tavalise musta metalli asemel roostevabast terasest materjaliga jmt.

„Näiteks teo servadesse pannakse roostevabast materjalist riba, mis suurendab teo eluiga kuni kaks korda. Samas maksab tigu ise 10–15 korda rohkem kui see kuluosa,” kirjeldab Karrik. „Ka segamisnõu sees alumise kolmandiku võiks teha roostevabast terasest, see lisab kolm kuni viis aastat kasutusiga juurde.”

Iseliikuv on kallis, kuid tõhus

Iseliikuv söödamikser on järelveetavast umbes seitse korda kallim. Karmo Karrik iseloomustab hinnavahet Strautmanni näite põhjal – kui 17 m³ järelveetav variant maksab umbes 35 000 eurot, siis sarnases varustuses, veidi tummisema laoprogrammiga iseliikuva mikseri hind küünib juba 230 000 euroni.

Mis kallutab otsuse sedavõrd kalli masina kasuks, kui sama töö jaoks on olemas üksjagu odavamaid võimalusi?

Karmo Karrik selgitab seda tööjõu maksumuse ja võimekusega. Kui farmis tuleb päevas teha paarkümmend mikseritäit sööta ja üks inimene peaks seejuures jooksma vähemalt kahe traktori vahet – üks, mis veab söödamikserit, teine, mis laadib sellesse silo, jahu ja muud, siis puhtfüüsiliselt poleks see võimalik. Iseliikuva mikseri juures on sellist jooksmist poole vähem.

Veel tuleb arvestada, et kui järelveetaval mikseril kulub sööda pealelaadimise alustamisest selle loomade ette laotamiseni umbes veerand tundi, siis silo freesiga automaatselt peale laadiv ja seejuures peeneks hekseldav iseliikuv mikser teeb mahutitäie valmis viie minutiga. Kolmekordne ajavõit on määrava tähtsusega ja kompenseerib pikapeale masina kallima hinna.

„Iseliikuva mikseri söötmislogistika saab peensusteni paika panna, et oleks võimalikult efektiivne. Selle töö on vähemalt kaks-kolm korda järelveetavast kiirem,” selgitab Karrik. „Söödamikser on väga spetsiifiline masin, sellega saab teha põhimõtteliselt ainult ühte tööd. Kasuteguri määravad inimfaktor, lisamasinate vajadus, ajakulu ja kütusekulu.”

Ta märgib, et suure osa sööda segamiseks kuluvast ajast võtab selle peenestamine. Mida kuivem segu, seda raskem on mikseril seda peeneks hekseldada. Seega, kui pealevõtmise käigus frees osa silomassist läbi hekseldab, on suur osa tööst juba tehtud.

Õige ratsiooni määrab automaatika

Iseliikuv mikser laadib ennast ise, aga on ka järelveetavaid, mil taga frees, mille kaudu saab silo mahutisse freesida. Sama freesi abil saab peale laadida ka jahu ja muud. Väiksemad kogused, teinekord ainult 5, 10 või 20 kg mikroelemente ja mineraalsöötasid laaditakse mikserisse eraldi spetsiaalse luugi kaudu.

Mikseritel on sees kaal, ekraanil olev märgutuli näitab, kui ratsioonijärgne kogus peal. Samal ekraanil on näha, mis üldse söödanõusse läheb ja kui suured on ühe või teise komponendi kogused. Paljudel mikseritel fikseerib automaatika ka selle, kui palju söödasegu on tarvis segada.

Sellised tsüklid ja söödaratsioonid saab sisestada kas otse masinasse või, nagu see tavaliselt toimub, sisestab söödasegude koostisosad farmijuhataja oma arvutisse ning andmed jõuavad juba mälupulgal söödamikserisse.

Keskmine järelveetav mikser vajab vedukiks traktorit, mil 80–120 hobujõudu. Tavaliselt rakendataksegi mikseri ette piisava jõuvaruga traktor. Mikseri tigusid käitab jõuvõtuvõllilt jõu saav kardaanühendus, aga on ka elektrohüdraulilise juhtimisega miksereid. Mõnel kardaanühendusega mikseril on ka vahereduktor, mis võimaldab tigudele rakendada kahte kiirust. On ka täiesti autonoomse hüdrosüsteemiga söödamiksereid, peamiselt on need allapanu laialiviskamise lintidega varustatud masinad, mille energiatarve suurem.

Iseliikuv söödamikser Strautmann Verti-Mix SF

  • Segamisnõu maht 11–20 m³.
  • Iseliikuv söödamikser on võimeline segama ning välja ja peale laadima.
  • Ühe teoga, mudel Double varustatud kahe teoga.
  • SF mudelid esiveoga, Double SF on tagaveoga, tellida saab ka 4WD.
  • Mootor kuuesilindriline integreeritud turbolaadija ja õhu vahejahutiga.
  • Täitekolud mineraalainete lisamiseks.
  • Kaitse ülekoormuste eest ja programmeeritav kaalumisseade.
  • Suur ja kiiresti toimiv segamistäpsus, kergesti opereeritav süsteem.

Allikas: Agriproff

Loe ka neid

Tagasi üles