Puitu saab ka selga panna

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Selles kampsunis on kahte sorti puidutselluloosi alusel saadud tehiskiudu.

FOTO: Viio Aitsam

Kangast, mille lähtematerjaliks puit, leiab riidepoest rohkem, kui võiks arvata.

Mauricio Pochettino.

FOTO: Dylan Martinez/Reuters/Scanpix

Puidust on võimalik valmistada kangast, millest omakorda saab toota rõivaid ja muid tekstiilitooteid. Selleks tuleb puit, mille põhikoostisosaks teatavasti tselluloos, peenestada tehniliseks tselluloosimassiks, kust puidu teised komponendid (ligniin, hemitselluloos jms) on keemilisel töötlusel eraldatud. Järgmiste töötlemisetappide siht on muuta puidukiu molekuliahelaid nii, et ainet oleks võimalik kasutada tekstiilkiuna.

Keemiline sekkumine eristab puidu alusel toodetud kiudu näiteks puuvillakiust ning sellepärast nimetatakse ühte tehiskiuks ja teist looduslikuks. Kolmas jaotis on sünteetiline kiud. Puidust tehiskiud erineb sünteetilisest kiust selle poolest, et lähtematerjaliks on taastuv ressurss. Vastavalt tehnoloogiale nimetatakse puidutselluloosist saadud tehiskiudu kas viskoosiks, modaaliks või näiteks lyocell’iks (euroseaduste tõlkijad on välja pakkunud ka eestikeelse lüotselli, tuntuim kaubanduslik nimetus Tencel). Nimetusi on rohkem.

Tallinna tehnikakõrgkooli õppejõu Diana Tuuliku õppematerjalidest lugesin, et puidutselluloosist tehiskiu saamist katsetati juba 19. sajandil ja esimesena hakkas tehiskiud viskoos puuvilla välja vahetama naiste sukkades ja aluspesus. Samuti sai viskoosist (USAs nimetatud rayon’iks) suhteliselt varakult voodri- või mööbliriide koostisosa.

Puidutselluloosist valmistatud tekstiilile ennustatakse pikka iga. Kuna tavapärane puuvilla kasvatamine saastab ja koormab keskkonda (tohutu hulk putukatõrjemürke, väga suur veekulu), otsitakse tekstiili saamiseks säästlikumaid meetodeid. Üks radadest on puidutselluloosist tekstiil, mille tootmisprotsessi püütakse muuta järjest keskkonnasäästlikumaks. Tuntuimad puidutselluloosist saadud materjalid märgivad ka seda: modaal on viskoosist puhtam ja keskkonnasäästlikum, lyocell on toodetud neist kolmest kõige keskkonnahoidlikumalt.

Puit vastu nahka

Kui seda kõike lugesin, tekkis loomulikult huvi vaadata, kas kodus „puidust” riiet on. Esimene avastus oligi, et jah, mu lemmiksviiter sisaldab puuvilla kõrval 35% viskoosi. Poeskäigul leidsin Maximast lillelise, 100% modaalkiust salli. Katsudes tundus sall puuvillariidest õhem, tihedam ja palju siledam. Loetu põhjal seostus, et ahah, see on ilmselt pikkadest tehiskiududest. Peale erineva kiupikkuse saab tehiskiule anda muidki erinevaid lisaomadusi (kandilisem või ümaram kiud jne).

Rapla rõivapoes proovisin esialgu puidutselluloosi alusel toodetud riiet leida katsumise järgi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nii viskoosist kui ka puuvillast saab toota karedamat ja siledamat kangast. Ainuke selge „käekogemus” oli see, et eriti pehmed rõivad, näiteks hommikumantlid, olid eranditult sünteetilisest kiust. Diana Tuuliku järgi pole see siiski üldine reegel – näiteks puuvillastki saab pehmet flanelli või viskoosist ülipehmet tehiskarusnahka.

Kõige „puisemad” rõivaesemed leidsin naiste pesu riiulilt – peaaegu 100% puidutselluloosist lähtuv materjal, alati lisatud ka mõni protsent elastaani. Elastaan (tootesiltidel ka nimetusega Lycra, Spandex jm) on sünteetiline kummitaoline kiud, mis annab materjalile elastsust. Näiteks aluspüksid, kus 95% modaalkiudu ja 5% elastaani – siidjalt sile, „külm” ja üsna õhuke materjal.

Sealsamas kõrval rippusid riidepuudel naiste ühevärvilised öösärgid: viskoos 95%, Lycra (elastaan) 5%. Et neid sünteetilisest materjalist öösärkidest eristada, tuli vaadata märgistust – kogenematu käega katsudes vahet ei tee.

Kleitide ja pluuside seas leidus „puitu” igasugustes variantides. Näiteks huvitava laialivalguva mustriga kleit – 83% viskoosi, 14 akrüüli ja 3% elastaani, valge pressitud lillemustriga pluus – 75% viskoosi, 23% polüestrit ja 2% elastaani. Silma hakkas, et voodriga rõivastel on viskooskiud olnud eriti just voodrimaterjali koostisosa. Hiljem Diana Tuulik täiendas, et voodrikangastel kasutatakse eranditult pikakiulist viskoosi. Spetsialistid nimetavad viskoosi pikka kiudu filamendiks ja lühikest staapelkiuks.

Ühe eriti kireva kampsuni materjalis oli nii viskoos- kui ka modaalkiudu: modaal 27%, puuvill 20, viskoos 15, polüamiid 15, elastaan 14 ja vill 9%. Väiksemas koguses leidus viskoosi laialt paljudes esemetes alates sokkidest (nt 32% koostisest) ja lõpetades meeste pintsakutega (nt 35%).

Bambuse näide

Pesuriiulilt leidsin ka lillelised bambusest püksid (80% bambus, 15% polüester ja 5% Spandex ehk elastaan), sokkide seast sokid, mille kiukoostises 80% bambust. Taimetark Urmas Laansoo on kirjutanud, et bambust peetakse ekslikult rohttaimeks – see on ikkagi puu, seejuures maailma kõige kiirema kasvuga. Segadus võib olla tekkinud sellest, et kõrreliste sugukonda kuuluval bambusel on väga palju liike, millest osa ongi lühikese kasvueaga nagu tavapärased kõrrelised ja teised kasvavad puuna.

Mitu bambusest kaupade müüjat reklaamib oma kaupa kui eriti keskkonnasäästlikku, kuna see puu oma ülikiireks kasvuks väetisi ega putukatõrjemürke ei vaja. Rapla poes seda väga uskuda ei julgenud. Juba mitu aastat tagasi andis tarbijakaitseamet teada, et Eestis pakutakse müügiks sokke, särke, hommikumantleid, rätikuid, lõnga jms, mille koostisosaks on märgitud „bambus”. Märgistusest jääb mulje, nagu oleks tegu loodusest töötlemata kujul saadud kiuga, kuid enamasti on see ikkagi keemilise viskoosmenetlusega saadud tehiskiud, nii et õigem oleks märgistusel kasutada sõna „viskoos” või „bambusviskoos”.

Tegelikult on võimalik saada ka puhast looduslikku bambusekiudu. Näiteks üks Soome tekstiilifirma kirjeldab internetis, et kasutab ainult seda. „Teatud kasvustaadiumis on bambuse võrsetest võimalik kiudu eraldada ka ilma seda tselluloosiks lahustamata. Sellist materjali toodetakse maailmas siiski väga vähe,” ütleb Diana Tuulik.

Keemiaga ja keemiata

Bambus viis mõtte analoogiale: kui näiteks kuusetselluloosi alusel saadud tehiskiud oleks toote märgistuses mitte viskoos või modaal, vaid hoopis „kuusk”, siis mis tunne oleks seda toodet osta? Isegi „keemiliselt töödeldud kuusk” tekitaks metsaga otsesema mõtteseose kui lihtsalt viskoos või modaal – tänapäeva pealiskaudses maailmas tervendaks see inimeste tajusid ...

Teine selline märgistus võiks Eestis kasvavatest puudest olla „kask”, mujal kasvavatest pöök, eukalüpt, piinia. Kõik nimetatud puuliigid kokku on tooraine, mida Diana Tuuliku sõnul tekstiilitööstuse teoorias algmaterjalina mainitakse. „Ise olen külastanud Euroopa suurimat viskoosi tootmise tehast – Lenzing AB Austrias. Nemad kasutavad eranditult kuusepuitu ning väidetavalt sellist, mis mööblitööstusele ei sobi,” räägib Diana Tuulik.

Aja nõudel arenevad tehnoloogiad keskkonnasäästlikkuse suunas. Loodusliku kiu tootmisahelas on tähtsal kohal kiutaime kasvatamise muutmine mahedamaks. Tehiskiu tootmisel otsitakse võimalusi jätta keskkonda koormavaid etappe vahele või asendada töötlemisaineid orgaanilistega.

Väiksemas koguses ja kallimalt on võimalik saada täiesti mahedat looduslikku kiudu. Puidutselluloosist tehiskiudu täiesti naturaalsega asendada siiski ei saa või vähemalt pole tänapäeva teadus sinna jõudnud.

„Ka Eesti puit sobib tekstiili lähtematerjaliks, kuid sellestki ei saa ainult mehaaniliselt purustades kiudu, millest tekstiilmaterjali kedrata. Ikkagi tuleb puidukiud lahustada, ekstraheerida ja alles siis saadud viskoosne ketrusmass kiududeks formeerida,” ütleb Diana Tuulik.

TASUB TEADA

Puidu põhikomponendid

• Tselluloos 40–50%

• Hemitselluloos 25–35%

• Ligniin (puitaine) 20–30%

• Ekstraktiivained, tuhk, lämmastik 0,1–7%

Tselluloosi töötlemine

Tselluloositehas puidurafineerimistehasena võib toota tehnilist sulfaattselluloosi paberitööstusele või eelhüdrolüüsi tehnoloogia kasutamisel suure puhtusastmega tselluloosi, mis sobib keemiliseks töötlemiseks tselluloosi derivaatideks. Näiteks ksantogenaattselluloosiks, mida kasutatakse viskooskiu valmistamiseks, või atsetüültselluloosiks, mida kasutatakse atsetaatkiu valmistamiseks.

Tekstiilkiudude jaotus

• Naturaalsed ehk looduslikud kiud: puuvill ja muud seemneilt eraldatud kiud, niinekiud (lina jm), keratiinkiud (vill, siid jm).

• Keemilised tehiskiud: lyocell-, modaal- ja viskooskiud, kupro-, atsetaat- ja triatsetaatkiud.

• Keemilised sünteetilised kiud: akrüül-, elastaan-, polüamiid-, polüester-, polüpropüleenkiud.

Allikad: Diana Tuulik „Keemilised kiud”, Rein Reiska „Tselluloosi tehnoloogia”

Tagasi üles