Tänaseks näib hõbekajaka demograafiline plahvatus mõneti möödas olevat ja tema arvukus, mis Eestis jõudis umbes 35 000 paarini, langeb tasapisi, ilmselt toidubaasi napimaks jäämise tõttu: lahtised prügilad on üsna harvaks jäänud. Talvitavate hõbekajakate arvu võib hinnata poolesajale tuhandele ja paljudes linnades ei vaibu nende valjud kjaoo-hüüded ka karmimate pakaste ajal. Põhilise toidu hangivad nad siiski merelt ja rannalt. Kevadrändel päevaajal merd ületavad väikelinnud langevad hulgaliselt hõbekajakate saagiks. Kajakas jälitab ohvriks valitud lindu, näiteks põldlõokest ja sööstab tema poole ülaltpoolt, pidevalt teda veepinna poole sundides, kuni kümne-viieteistkümne ataki järel ohver satub vette ja sealt kajaka nokka. Aeglasemat väikelindu jälitab hõbekajakas otselennul ja saab ta lõpuks oma laialt avali nokka, et hetkega näiteks metsvint või västrik alla kugistada. Olen sellist jahipidamist jälginud uurimislaeva Aju-Dag pardalt aprillis 1977.
Hõbekajakad on koloonialised linnud ja pesitsevad väikesaartel üsnagi lähestikku, üks pesa teisest paari-kolme meetri kaugusel. Pesaks tuuakse-kuhjatakse mereheidist ja muud taimeprahti, sekka plastikaaditükke ja linnusulgi. Linnu-uurija Eve Mägi on täheldanud, et vooderduseks kasutatakse pardipesadest pärit udusulgi, kusjuures pardimunad nokapooliseks langevad. Pessa ilmub paaripäevaste vahedega kuni kolm muna, mida hakatakse kohe esimesest peale hauduma – katmata muna võib muidu ju mõni naaberkajakas nahka pista. Haudeaeg on kuni 33 päeva, hauvad mõlemad vanemad. Pojad püsivad pesal, kuid hädaohu korral, näiteks inimese saarele tulekul püüavad nad peitu pugeda kivide vahele või taimede varju. Pesast lahkumine võib lõppeda fataalselt, sest võõrale pesaterritooriumile sattunud poega hakkavad naabrid kohe ründama ja ta võidakse koguni tükkideks nokkida, teise paari poegadele toiduks.