Noor naine avas väikeses külas fotostuudio

Marit Mänd on äärmiselt rahul, et võttis julguse kokku ja järgis oma unistust. Foto: Dmitri Kotjuh

Kui eelmise aasta detsembris tundus külas fotostuudio avamine noorele naisele endalegi julgustükina, siis pärast paarikuist tegutsemist on ta hirmust prii, sest kliente jätkub ja väikeettevõtja staatus on huvitav.

Türi vallas Türi-Allikul elav Marit Mänd tunnistab, et fotostuudiot tegema ajendas teda Eestimaa kliima, sest sügisel-talvel ei saa looduses kuigi hästi pildistada. Nii vajaski ta aina rohkem fotostuudiot. Maritil oli ka mõte teenida pildistamisega tulu aasta ringi, sest oskused on tal olemas. Fotograafiat õppis ta kunstikoolis, kuid ta teab, et fotograafiks ei saa ainult õppides, selleks arenetakse aina rohkem pildistades. „Nii avasingi detsembris fotostuudio hoolimata kartusest ja kahtlusest, et äkki kliendid ei leia teed minuni,” lausub ta. „Nüüd olen hirmust prii. Kliente on piisavalt ja väikeettevõtja staatus põnev.”

Ruumiotsingud

Stuudioruume otsis neiu kodulähedasest Türi linnast. Seal asuvas kolledžimajas tegutseva väärikate ülikooli kohapealse eestvedaja Kristina Gudinasega rääkides jõudis ta ootamatult selleni, et mõttekam oleks luua fotostuudio Türi linnast kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Taikse seltsimajja. „Kristina Gudinas oskas Taikse külavanemana paika nii hästi tutvustada ja kohapeal ruume vaatamas käies tundus see täiesti õige koht. Seal oli väikeseks fotostuudioks kõik olemas. Ma ei plaaninudki kohe midagi väga suurt teha,” selgitab ta.

Asukoha mõttes pole Mariti meelest üldse vahet, kas stuudio on Taikses või Tallinnas, sest pildistama tullakse fotograafi juurde ja see otsus tehakse tema käekirja järgi tema tööde pealt. „Asukoht mängib väikest rolli, kui üldse. Vähemalt mulle on küll selline mulje jäänud,” kinnitab ta.

Stuudio aitab kliente leida

Nii usub Marit, et fotograafina on Eestis võimalik ära elada. Kuigi esimesel tegutsemisaastal kasutas ta ka välismaal kõrvale pandut. „Teadsin ju, et kohe ei pruugi saada kõige kõrgemat palka. Fotostuudiotki poleks ainult fotograafina teenitud raha eest saanud avada, kuid tänu stuudiole olen saanud juurde palju kliente.”

Marit on äärmiselt rahul, et võttis julguse kokku ja järgis oma unistust. „Stuudio andis arengule hoogsa tõuke. Terve detsembri olid kõik nädalavahetused broneeritud, mitu aega ka nädala sees. Ega palju vähem pole tööd ka jaanuaris-veebruaris. Selle põhjal võib juba fotograafina küll ära elada,” rõõmustab ta.

Fotograafiaga on Marit tegelenud kümme aastat. Alates sellest, kui läks pärast Türil gümnaasiumi lõpetamist Tallinna ülikooli sotsiaaltööd õppima. Alguses pildistas loodust. „Vahepeal Ameerikas lapsehoidjana töötades osalesin seal fotokursustel ja jõudsin ka inimeste pildistamiseni.”

Marit oli enda sõnutsi alguses väga introvertne, talle ei meeldinud kohe üldse inimesi pildistamisel juhendada. „Võõraid inimesi hakkasingi pildistama Ameerikas. Sealsed õpinguaegsed fotomodellid tõid mulle uusi kliente. Tagasi Eestisse tulles pildistasin algul tuttavaid peresid, kuid just viimasel ajal on minu poole pöördunud ka võõrad.” Ka juhendamine pildistamisel tuleb tal juba päris hästi välja.

Taikse seltsimajja loodud fotostuudio sisustuse võttis 29aastane neiu sellisena, nagu see oli, sest Maritil oli soov säilitada selles Taikse küla hõngu. „Milleks tulla kohe kõike muutma. Asun ju siin kahes endise raamatukogu ruumis. Nii on mul siin raamatuid täis riiulid ja säilinud mõni lillgi. Küll tasapisi jõuab kõike omanäolisemaks sättida.” Esmalt lisas ta ruumi vaid väikeseid sisustuselemente: oma reisipilte ja ilupilte loodusest. Kuna talle meeldivad kristallid, siis neidki. „Fotostuudio on arenev asi ja mida rohkem kliente, seda rohkem arenguvõimalusi. Alustava ettevõtjana polegi võimalik kohe kõiki asju, mida hing ihkab, ära osta,” teab ta. Näiteks erinevaid värve taustaseinaks. Kui detsembris alustas ta vaid valge seinaga, siis veebruari alguses lisandusid valgele taustafoonile must ja roosa.

Täitunud on ka Mariti unistus ise taustu luua. Käsitööna valminuid on stuudios kaks, neist viimane sai üles alles sõbrapäeva paiku. „Valmistasime taustaseinu kahasse mu üliandeka sõbranna Lyzelliga, kes õnneks leidis selleks aega maal lapse kasvatamise kõrvalt,” täpsustab ta.

Maritil on mõttes veel mitu sisustuselementi, kindlasti saavad teda ses osas suunata ka kliendid. Kui tal tänavu polnud jõulumaad ega sõbrapäevanurka, ei tähenda see, et neid ei võiks olla järgmisel aastal. „Kui kliendid soovivad, on kõik võimalik,” kinnitab ta.

Maailmakodanik

Väikeettevõtja elu juhivad kliendid. Nii ei saa kolm korda Ameerikas lapsehoidjaks käinud Marit kindlalt väita, et ta tuli üle aasta tagasi selleks, et lõplikult jääda. Ta teab, et peab ellujäämiseks fotograafina kogu aeg arenema, ja loodab, et järgmised reisid teeb ta pigem tellitud fotograafina. „Eks näis, mis elu toob. Kui mulle tuleb hea pakkumine fotograafina, miks mitte. Tahan areneda ja kui saan võimaluse minna kuhugi teisele maale pildistama, see ei pea olema ainult Ameerika, siis muidugi lähen,” lubab ta.

Mariti unistustes on fotograafiamet selline, kus saab areneda aina paremaks riigipiire arvestamata. Pärast seda, kui ta on nii kaua teises riigis elanud, julgeb ta öelda, et on maailmakodanik, kes ei seo oma elu enam asukohaga. „Võtan elu etappidena. Praeguses etapis elan Eestis ja avasin oma fotostuudio Taikse külas. Naudin seda hetke ja protsessi täiel rinnal ja olen siiralt tänulik kõigile, kes mulle seda võimaldavad ning oma tähtsaid hetki mulle jäädvustada on usaldanud või seda tulevikus teha plaanivad.”