Ilmatark: Jää areng Läänemerel

Foto: Meelis Meilbaum

Oleme juba harjunud, et meri on viimastel talvedel jäävaba või jäätub vähesel määral, mistõttu jääteede kasutamine või jäälõhkujad võivad hakata unustusse vajuma – ainult mõned kibekülmad märtsid on veel neid meelde tuletanud. Praegu, jõhkralt külma veebruari lõpu puhul, tasub meenutada, mis mõjutab jäätumist ja kuidas jää areneb.

Läänemeri on keeruka konfiguratsiooniga sisemeri, mille ühendus ookeaniga on piiratud. Läänemeri on maailmas üpris eriline, sest asub täpselt jäätumispiiril, teine selline sisemeri lisaks Läänemerele on veel Hudsoni laht. Läänemerega sarnaselt sobib Hudsoni laht kliimaindikaatoriks. Asukoha tõttu jäätumispiiril on teiseks eripäraks jäätumistingimused, sest Läänemeri asub kohas, kus jääkatte ulatus võimaldab teha järeldusi kliimamuutuse kohta ehk Läänemere jääkatte ulatus sõltub talve karmusest, olles seega kliimaindikaatoriks. Keeruka konfiguratsiooni ja jäätumistingimuste tõttu varieerub jäätumise ulatus erinevatel talvedel väga palju. Tallinna lahe jäätumist on mineviku kliima kindlakstegemise eesmärgil üpris põhjalikult uurinud klimatoloog ja meteoajaloolane Andres Tarand.

Mere jäätumist mõjutavad sügisel kõige enam veetemperatuur ja tuul. Näiteks 2009. a sügisel oli merevesi tavapärasest soojem ja vee suure soojusmahutavuse tõttu jahtus see aeglaselt – vaatamata detsembri ja jaanuari külmale ilmale ei toimunud kiiret jäätumist. Teine põhjus jäätumise viibimisel oli tollal tugev tuul, sest võrdlemisi tugev ida- ja kagutuul lükkas tekkivat jääd eemale – see takistas jää teket ja soodustas Läänemere idakalda külmumisest vabana püsimist, nii et 2010. a jaanuari lõpus võis öelda, et merejää ulatus viitas hoopis mõõdukale talvele, mitte nii külmale nagu see oli tegelikult.

On huvitav, et talvi klassifitseeritakse külmasummade alusel, mis arvutatakse perioodi kohta, mil ööpäeva keskmine temperatuur oli alla null kraadi ja sellest sõltub jääkatte ulatus merel, kuid see seos on väga üldine – kui olla täpsem, siis jääkatte ulatus sõltub suuresti temperatuuri jaotusest külmal poolaastal, kuid jäätumist määravaid tegureid on veelgi (vee soojavaru, tuul, hoovused, soolsus, lumikate jääl jne). Seega võib öelda, et mere jäätumiseks on vaja teatud külmasummat (miinuskraadide hulka talve jooksul) ja seetõttu väljendab mere jäätumine talve karmust. Täpsemalt,  talve karmus jää järgi määratakse ulatuse järgi, millise paralleelini on jääkate levinud: Läänemeres kulgeb jääpiir soojadel talvedel Tallinna meridiaanil, mõõdukatel jõuab jää Ristna, külmadel talvedel Ventspilsi paralleelini.

Jäätumise määrab vee külmumispunkt, mis omakorda oleneb lisaainetest vees, sealhulgas soolsusest. Mida soolasem on vesi, seda madalam on külmumispunkt. Kuna Läänemeri on vähesoolane (pinnakihis 6–7‰, lahtedes vähem, Taani väinades rohkem), siis on külmumispunkt ainult mõni kümnendik kraadi alla nulli (ca –0,8 °C). Kui veetemperatuur on langenud külmumispunktini ja õhutemperatuur on samuti sellest madalam, siis võib alata jää tekkimine, kuid siiski mitte alati – viimasel juhul on põhjuseks tugev tuul.

Vastavalt sellele, kas merepind lainetab või on sile, eristatakse kaks põhilist jää tekkimise geneetilist rida. Kui veepind on sile või lainetab väga vähe, tekib alguses nn rasvjää (ka jääsupp). See meenutab õli ja rasva segu ning on tõhusaks lainetuse summutajaks. Edasi muutub soodsate tingimuste jätkudes rasvjää niilaseks, mis kujutab endast õhukest (kuni 10 sentimeetri paksust) ja pidevat, kuid elastset jääkoorikut. Esialgu tekib must ehk tume niilas, mis näib hästi tumedana ja on väga õhuke (vaid mõni sentimeeter), kuid paksenedes muutub heledaks ja siis nimetatakse seda jäävormi valgeks (või heledaks) niilaseks (viimane saab ka lobjakast tekkida). Seejärel tekib soodsatel tingimustel noor jää ja lõpuks kinnisjää, mida mõjutab ilm juba märksa vähem. Niilast ja noort jääd võivad hoovused ja tuuled lõhkuda (tekib jää moondumine, näiteks ladejää) ja lükata seega kinnisjää tekkimist edasi. Teisiti kujuneb jää areng siis, kui meri on rahutu, on tuuline: sel juhul tekib alguses taldrikjää, mis tugeva tuule ja liikumise tõttu võib rüsistuda.

Erinevates lahesoppides võib leida aga väga erinevaid jäätüüpe. Kuna ilm on praegu väga külm, võib ehk tasapisi mõnes lahesopis juba leida nii taldrikjääd, rüsijääd, mõnel pool korraga niilast ja jääsuppi. Jäämaailma jõuab avastada kevadeni välja – eks aeg näitab, mis saab seekord merejääst ehk kui palju seda tekib.

Sooja talve väga külma lõpuosa tõi meile stratosfääri äkiline soojenemine (Berliini fenomen) ja sellega seotud polaarpöörise jagunemine (sellest nähtusest vast järgmine kord pikemalt). Stratosfäärist alguse saanud muutused jõuavad maapinnale mitme päeva kuni paari nädala möödudes, mõjutades kõige rohkem Euroopat. Seetõttu on pikemat aega õhutemperatuur püsinud enamasti –10 °C lähedal ja madalamal, mõnel päeval ja mõnes kohas ka kuni –25 °C ja isegi külmem. Praegu on ilm tasapisi soojenemas, kuid õhutemperatuur jääb ikka –5…–10 °C vahemikku. Näib, et sooja talve olukord ei taastu veel niipea, kuid elame-näeme!