Linnunurk: kas oled seda lindu näinud?

Isane roohabekas on üsna kena linnuke. Foto: Wikipedia.

Poole sajandi eest alanud kliima märgatav soojenemine andis mitmele linnuliigile võimaluse oma leviala laiendada. Üks selliseid oli täna lugejate ette manatav roohabekas – huvitava eluviisi ja eripärase põlvnemisega värvuline.

See lind paistab peaaegu rasvatihase suurune, ent kaalult pisut kergem. Sulgrüü põhitoon on kollakas-roostepruun, saba pikem kui tihastel ja astmelise tipuga, sest servapoolsemad tüürsuled on järjest lühemad. Isaslinnul on sinakashall pea ning noka ja silma vahelt algav must haberiba, mille tõttu varem seda liiki nimetati habetihaseks (ja paljudes keeltes selleks tänini). Emaslind on ühtlasemalt helepruunikas.

Käitumiselt ja kehaehituselt üsna tihaste moodi linnuliik on uuemate DNA-uuringute järgi lähemas suguluses hoopis lõokestega. Toitumise ja elupaiga poolest on ta aga väga kitsalt spetsialiseerunud ning igati kohastunud roostikes elutsemiseks. Roohabekas oli varemalt levinud Euraasia vahemerelises, stepi- ja kõrbevööndis Hispaaniast, ent nüüdseks on levinud Lõuna-Skandinaavia ja Kesk-Soome rannikuroostikeni. Eestisse jõudis ta 1980. aastaks ja pesitseb nüüd peale merelahtede rootihnikute ka mitmes suures sisemaaroostikus, kokku paari tuhande haudepaari ringis.

Oma elupaigas – laialdastes roostikes – turnitakse toitu otsides osavasti mööda roovarsi ja nokitsetakse roopähikute kallal. Talvel ongi roohabeka ainsaks toiduks pillirooseemned. Suvel süüakse putukaid ja toidetakse nendega ka poegi. Sügisel pakseneb ta lihasmao muskulatuur, mao siseseinale tekivad jäigad plaadikesed, mis koos pugusse neelatud mitmesaja kruusasõmeraga tagavad seemnete peenestamise. Kevadel see struktuur kaob ja jahvekivikesed väljutatakse.

Roohabekas on seltsinguline lind ja ka pesitsusajal paiknevad paarid lähestikku. Paarid on elukestvad ja suur osa asurkonnast on paikne, mistõttu neid pakaselistel talvedel palju hukkub. Osa noori rändab aga lõuna poole, kus talvitatakse ikka roostikes ja naastakse sealt üsna vara, isegi märtsi alul. Rändele asumise eel täheldatakse ärgituslendu: habekad kerkivad salgana korduvalt kõrgele koduroostiku kohale, isegi mitmesaja meetri kõrgusele, lasevad kuulda oma pšing ja tsirr kutsehüüde ning kaovad siis kaugusse.

Pesa rajab habekapaar mahakäändunud roolademe sisse või alla. See on põhiliselt pilliroolehtedest punutud sügav tassike, vooderdiseks roopähikud ja suled. Mai alul on pesas 5–7 kreemika tausta ja tumepruuni peenkirjaga muna, vahel enamgi. Nii haudumine kui ka poegade kasvatamine kestab 12–13 päeva ja juunis kasvatab habekapaar üles veel teisegi pesakonna. Selle toitmisel osalevad tihtipeale esimese kurna pojad.

Nende lindude elu võib kesta kuni kuus ja pool aastat.