/nginx/o/2018/03/01/7648625t1h9d7e.jpg)
Marutaudi kadumisega suurenes Eestis väikekiskjate arv ja koos sellega levis kärntõbi, mille peamised kandjad on rebased ja kährikud. Et aga metssigade vähesuse tõttu on huntide toidulaud nadimaks jäänud ja nad on sunnitud rebaseid nahka pistma, jääb jahimeeste püssi ette piinavalt sügeleva nakkuse saanud huntegi.
Läänemaa jahindusklubi juhatuse liige Hugo Peterson ütleb, et nende kandis oli muidu kärntõves rebaseid ja kährikuid näha hordide viisi liikumas, aga viimastel nädalatel on püsinud külm ilm ja rebaseid enam silma ei hakka. Kährik teeb teatavasti külmal ajal uinakut.
„Ilmselt on külmalaine puhastustöö teinud ja osa haigeid loomi surnud,” arvab Peterson. „Praegu on rebastel jooksuaeg ja neid peaks ikka näha olema, aga ei ole. Veel jaanuaris oli neid küllaga ja binoklist oli näha, et paljudel karv maas. Muidugi on rebaseid vähem sellegi pärast, et hunte on nüüd rohkem ja need panevad ka rebased nahka.”
Kütitud huntidel pole kärntõbe sel hooajal Läänemaal veel leitud. Küll aga üle mere Saaremaal, kus seitsmest hundist viis oli kärntõves. „Jah, kui mullu oli kärntõves vaid üks Muhus lastud hunt, siis nüüd oleme rohkem näinud,” tõdeb Saare jahiseltsi juht Mati Tang ja räägib, et haigetel loomadel on raskem loodusest saaki leida ning nad kipuvad farmide ja inimeste elamiste ligidal liikuma ja toitu otsima. Nii märkavad inimesedki haigust rohkem ja peljatakse oma koerte pärast, kes võivad samuti nakkuse saada.
Kerge nakkust saada
Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) projektijuht Enel Niin räägib, et kärntõbi on aastatuhandeid vana haigus, mis levib lainetena. Praegu on jahimeestelt ja loomaarstidelt saadud tagasiside põhjal taas haigust rohkem märgata. Inimesed panevad haigust tähele, kui see jõuab lemmikloomade sekka. Viimasel ajal ongi loomaarstide poole tihti pöördutud murega, et koer kärntõves.
„Meil kipub olema nii, et kui nähakse nahahaiget looma, siis eeldatakse kohe, et tegu kärntõvega, aga tegelikult on väga-väga palju teisi nahahaigusi,” rõhutab Niin. „Olen isegi kokku puutunud inimestega, kes kurdavad oma loomal kärntõbe, aga kui asja lähemalt uurima hakkan, tuleb välja, et loomaarst pole koera näinudki, inimene pani ise diagnoosi ja ise üritas looma ravida.”
Koer võib nakatuda kärntõppe, kui puutub kokku haige loomaga, aga otsekontakti ei pruugi ollagi. Sügelislesta võib külge saada näiteks rebaseurgu kraapides või ronides läbi sama aiaaugu, kust haige rebanegi läbi pugenud. Kui rebane või kährik on end metsas mõne puu vastu süganud ja koer hõõrub samas kohas, võib samuti nakkuse saada.
Kui lemmikloom hakkab end rohkem sügama ja karv langeb välja, tasub kindlasti loomaarsti juurde minna, sest varakult jaole saades on kärntõbi kergesti ravitav.
Ei pea vastu
Metsloomade seas ei ole kärntõve võimalik ravimitega tõrjuda, sest ravida tuleks kõiki loomi ükshaaval. Haiguse leviku vähenemisele aitab kaasa loomade arvu langus. Külm talveilm annab selleks oma panuse.
Käes on aasta kõige külmem aeg ja haige loom teeb pingutusi, et ellu jääda. „Kui loomal on vähe karva, siis kehatemperatuur langeb ja loom peab kogu aeg toituda saama, aga samal ajal on haigel raskem toitu hankida ja ta valib koha, kust kergemini leiab. Tihtipeale on see inimese eluaseme ligidal,” seletab Niin ja lisab, et kui silmanähtavalt haige loom te kodu ümber sageli liigub, võib sellest teatada kohalikele jahimeestele või keskkonnainspektsiooni valvetelefonile.
Kärntõbe ei peeta ohtlikuks nakkushaiguseks ja statistikat selle leviku kohta ei tehta. Küll aga tellib VTA marutaudi projekti raames jahimeeste seltsilt uuringut, kus ühte lahtrisse märgitakse, miks loom kütiti või mis põhjusel surnuna leiti. Üks põhjus on kärntõbi.
Kõik on seotud
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko tõdeb, et kärntõbi on metsloomade seas üle Eesti levinud, aga seis on paiguti erinev. Jahimeestelt saadud andmete põhjal on seda praegu rohkem Saaremaal ja Järvamaal. Kütitud huntide seas on kärntõves loomi olnud enam-vähem samapalju kui eelmisel hooajal.
Rakko räägib, et looma jaoks on kärntõbi piinav. „Lestalised puurivad naha all tunneleid ja tekitavad kohutavat sügelust, loom hakkab end kratsima, karv tuleb maha ja tekivad kärnad.
Enamik väikekiskjaid lõpuks sureb haiguse tõttu nälga, aga külmal talvel ka külmuvad surnuks,” kirjeldab ta.
Kui väikekiskjad surevad haigusest põhjustatud alatoitumuse ja -jahtumise tõttu, siis tugevama immuunsüsteemiga hundid võivad ka terveks saada. Huntide puhul aitab seegi, et nemad on karjaloomad ja tervemad saavad karjale toitu murda.
Marutaudi kadumine andis küll kärntõve levikule hoogu, kuid Niin rõhutab, et marutaud ja kärntõbi on mõlemad aastatuhandeid vanad haigused ja marutaudi likvideerimisega ei tulnud kärntõbi asemele. „Tegu ei ole ohtlikkuselt absoluutselt võrreldavate haigustega, sest marutaud on alati surmaga lõppev ravimatu haigus. Maailmas sureb ka praegu marutaudi üks inimene iga 8–10 minuti tagant, aga kärntõbi on kergelt ravitav nahahaigus,” seletab ta.
Rakko tõdeb, et loodus ise reguleerib haiguste levikut. „Vahepeal on loodus oma pehmete talvedega väikekiskjaid säästnud ja nende arvukus kasvanud, aga kui siis tuleb korralik kahenädalane käre pakane, paneb see haigusele tugeva põntsu,” lausub ta. „Kui loomade arv kahaneb, on ka loomade omavahelised kontaktid harvemad ja haiguste ülekanne väiksem.”
Mis haigus on kärntõbi?
Kärntõveks hüütakse rahvasuus sügelis- ehk süüdiklestade (Sarcoptes scabiei) põhjustatud naha pindmise kihi kahjustumisega kulgevat parasitaarhaigust.
Sügelised elavad rohkem kui sajal kodu- ja metsimetaja liigil, kuid igal liigil on olemas erinev parasiidi variant. Näiteks koerte sügelislest parasiteerib põhiliselt koeral, aga samuti rebasel, kährikkoeral ja hundil.
Harva võib loomalt sügelised saada ka inimene, aga inimese nahas suudab loomade sügelislest elada väga lühikest aega (kuni 2 nädalat), põhjustades naha kihelust ja punetust.
Sügelistesse on väga kerge nakatuda. Lestad kanduvad üle otsese kontakti teel, kokkupuutel nakatunud looma nahaga või kokkupuutel lestadega saastunud pinnaga. Uue peremehe nahale sattunud lestad uuristavad end kiirelt naha sisse ja hakkavad seal paljunema.
Lestade elutegevuse tagajärjel tekib tugev kihelus, mistõttu loom kraabib end pidevalt, põhjustades ise nahakahjustuse suurenemist ning karvade osalist kuni täielikku väljalangemist.
Kui koeral on diagnoositud sügelised, ei piisa looma ravimisest, vaid tuleb ette võtta põhjalik looma elukeskkonna (kuut, magamisase jms) puhastus. Kui seda ei tehta, nakatub loom uuesti.
Allikas: VTA