Kasemahla turustamisel nõudlus väike ja konkurents tihe

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hooaja jooksul võiks arvestuslikult ühelt kaselt koguda keskmiselt 50 liitrit kasemahla.

FOTO: Jaanus Lensment

Lugesin eelmisel nädalal ühe kodanikuliikumise esindaja väidet, et kasemahla kogudes olevat võimalik metsahektarilt teenida lausa 6000 eurot aastas. Tegelik kogemus näitab, et hoolimata suurest töömahust ei maksa kasemahlast nii suurt tulu loota.

Maa Elus ilmunud arvamusloos kirjutati, et keskmises vanuses kaselt saab igal kevadel koguda kuni sada liitrit mahla. Autor oletas, et kasemahla varuja oleks valmis metsaomanikule maksma saja liitri pealt kümme eurot, ning arvestas hektari kogutuluks 6000 eurot aastas. Vaid viie aastaga teenivat sel viisil sama palju kui ühekordse lageraiega.

Olen ise juba sajandivahetusest metsa- ja põllumajanduse ning maheveisekasvatuse kõrval kasemahla kogunud ja turustanud. Seetõttu jäid asjatundmatud väited artiklis kohe silma. Tegelikkuses ei lähe kasemahla varumine ja sellest tulu teenimine siiski nii ladusalt.

Minu kogemuse põhjal on artiklis välja pakutud hektarilt varutava kasemahla kogus üle hinnatud. Hooaja jooksul võiks arvestuslikult ühelt kaselt koguda keskmiselt 50 liitrit kasemahla. Mõni puu võib anda isegi üle 100 liitri, samas teine mitu korda vähem. Samamoodi on mainitud arvamusloos üle hinnatud puude arv hektaril, millelt mahla varuda saab. Tegelikult kasvab neid mahla kogumiseks sobivas eas kaasikus hektaril vaid umbes 200 tükki. Nii võibki aastaseks kasemahlakoguseks ühelt hektarilt arvestada 10 000 liitrit.

Vaadates kasemahla kogumise kulu, jääb artiklis välja pakutud hind 10 senti liitri kohta tublisti alla omahinna. Tegu on töö- ja ressursimahuka protsessiga ja sellise hinnaga jääb metsaomanik kindlasti suurde kahjumisse. Kui aga mets mahla varumiseks välja rentida, tuleb arvestada ka ettearvamatute metsakahjustustega. Oma metsa ma kevadisel pehmel ajal võõraid masinatega tegutsema ei lubaks, oskamatu mahlakogumine puudelt põhjustab samuti kahjustusi. Seega on õiglast rendihinda pakkuda üsna keeruline.

Varumisega saab ju lõpuks toime, kõige tähtsam on aga küsimus, mida kasemahlaga peale hakata. Jah, seda võib pakkuda nii joogi- kui ka kosmeetikatööstuse toormena, kuid kas sellele ka piisavalt nõudlust on? Eestis näeme, et turg sisuliselt puudub. Kes soovib, saab tavaliselt mahla ise varutud, müüdav kogus on väga väike. Kasemahla tööstusele või ekspordiks turustada on aga keeruline, kuna tegu on väga spetsiifilise tootega ja usaldusväärseid ostjaid napib. Samuti peab meeles pidama, et me pole maailmas ainsad kasemahla varujad. Kogu boreaalne metsavöönd saab sellega vähemalt sama hästi hakkama kui meie.

Kokkuvõtteks on artiklis kasemahla varumise kohta toodud väited eksitavad ja kajastavad pigem autori soovmõtlemist, millel tegeliku eluga vähe pistmist.

Tagasi üles