Eesti sordiaretuse ajalugu saab mõõta sajandiga

Eesti suuremate seemnekasvatajate hulka kuuluv Madis Ajaots teeb ka ise pidevalt katseid. Foto: Kristina Traks

Eesti Seemneliidu juhatuse esimees Pille Ardel ütleb, et Eesti põllumees on läbi aegade olnud väga uudishimulik. «Ta proovib ja otsib kogu aeg uusi sorte, mis võiksid ennast meie põldudel õigustada.»

Seemnekasvatus on meil eraldi põllumajandusharu olnud juba sadakond aastat. 150 aastat on möödas krahv Bergi toimetamistest, just tollest ajast saabki rääkida sordiseemnest. Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretuse ajalugu saab samuti mõõta peaaegu sajandiga. Pille Ardel räägib, et mujal maailmas tekkis sordiaretus umbes samal ajal, seemnekasvatus sai alguse eelkõige eliittaludes ja riigimõisates. See ei puudutanud mitte ainult taimekasvatust, vaid ka loomi. «Esimese Eesti Vabariigi ajal kasvatati juba palju seemet. Põllumees vaatas selleks paremad põllutükid, sest seeme pidi olema esmaklassiline ja sellest pidi alati olema varu.»

Krahv Bergi aretatud Sangaste rukis on praegu Eesti kõige levinum populatsioonsort ja üldse esimene teadlikult aretatud rukkisort maailmas. Ardel märgib, et eriti mahekasvatajate hulgas on Sangaste rukki kasvatamine väga levinud, selles on oma osa ka MAKi kaudu makstavatel toetustel.

Sadakond seemnekasvatajat

Seemneliit ühendab seemnetootjad ja sordiesindajad, sest üksi ei saa kumbki hakkama. «Liidus saame lahendada küsimusi, mis tulenevad õigusaktidest ja nõuetest. Nimelt on seemnevaldkond väga rangelt reglementeeritud, sest seeme on rahvusvaheline kaup. Direktiive ja nõudmisi on palju, aga nii see peabki olema, sest muidu ei saaks siin toodetut seemet Eestist välja müüa,» põhjendab Ardel.

Eestis tegutseb 75–100 seemnekasvatajat ja see on Ardeli sõnul suur arv. Kõik nad siiski seemneliidu liikmed pole. Suuremaid kasvatajaid on 5–10. Seemnekasvatamine on jagunenud paikkondlikult sõltuvalt sellest, mis kusagil paremini kasvab. Näiteks Saaremaal kasvatatakse heinaseemet. Viimase kümne aastaga on seemnekasvatus Eestis kolmekordistunud ja seemet müüakse ka ümberkaudsetesse riikidesse.

Ardeli sõnul on Eesti olud seemnekasvatuseks soodsad: meil on piisavalt niiskust, hea ja uus tehnika, ilusad suured põllud ja ärksa vaimuga seemnekasvatajate põlvkond – seemneliitu on tulnud hulk noori, kes isadelt seemnekasvatuse üle võtnud. «Maheseemnekasvatuski kogub hoogu. Seal on oma nõksud ja põlluharimisel tuleb olla väga hoolikas. Mahetingimustesse sobivad hoopis teistmoodi sordid kui intensiivpõllumajandusse.»

Kui palju sorte meil kasvatatakse? «Sortide registris on umbes 400 sorti. Samas ei tea täpselt, kui palju ühte või teist sorti kasvatatakse, sest Statistikaamet ja PRIA neid andmeid ei kogu. Mõistagi ei kasvatata kõiki sordilehel olevaid sorte massiliselt: on lemmikud ja on need, mida kasvatatakse minimaalselt,» räägib Ardel. «Talumees on alati soovinud uusi sorte ja neid näidatakse uhkusega ka teistele. Uus sort võib vanast erineda mitme nüansi poolest. Üks suund on see, et annab rohkem saaki, teine aretussuund see, et annab vähema sisendiga rohkem saaki või annab teatud kvaliteediga saaki. Kindlasti aga peab sort sobima meie ilmastikuga, mis on üsna keeruline.»

Sort peab ilus välja nägema

Kuidas saab mõnest sordist hitt, sõltub samuti mitmest asjast. Eelkõige peab muidugi saak olema kas väga suur või väga hea kvaliteediga. «Midagi peab sordil olema sellist, mis eristab seda teistest,» teab Ardel. «Veel peab sort olema kena. Olen näinud, kuidas põllumees seisab heldinult põllu ääres ja imetleb: küll on ilus sort! Meil on 100 katselappi kõrvuti ja temale meeldib just see üks. Omadustelt on paljud sordid väga sarnased ja ilu mängib suurt rolli, umbes nagu autotki valides.»

Ardel näitab pilti kõrvuti olevatest põldudest ja tõesti – näiteks on olemas punaka peaga talinisu või erineb paljude põllumeeste üks lemmikuid Ada teistest sortidest oma kuldkollase pea poolest.

Uus sort jõuab turule aastatepikkuse katsetamise järel. Riiklikku sordilehte jõuab sort siis, kui seda on Eestis proovitud vähemalt kaks aastat. Üksiti annab riiklikus nimekirjas olemine garantii, et sort sobib meie oludesse.

Parem rohkem kui vähem

Mitmekesisus on parem kui vaid mõne üksiku sordi kasvatamine. Ardel meenutab, et Eestiski on olnud aegu, kus sordilehel oli vaid 10 suvinisusorti, millest aktiivselt kasvatati ehk viit. «Seda on vähe. Parem, kui sorte on rohkem. Praegu sordilehte vaadates pole küll ühekülgsust karta.» Sordiline mitmekesisus aitab ära hoida taimehaiguste levikut. «Samuti saab mitme sordiga luua endale konveieri, et töid järjest planeerida. On vähe põllumehi, kes suudavad kogu saagi ühe nädalaga ära koristada, sestap on hea, kui saagid valmivad etapiviisi.»

Kummad on paremad, kas vanad või uued sordid, polegi nii lihtne öelda. Uusi sorte proovitakse huviga ja need võivad ennast õigustada, samas on põllumeestel hästi teada vanad klassikud, mille peale saab alati kindel olla.

Seda kinnitab ka seemneliidu juhatuse liige, eelmisel aastal Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt parimaks taimekasvatajaks tunnistatud Madis Ajaots. Ajaotsa põldudel kasvab seemet umbes 60 sordist. Tõsi, enamik neist katselappidel, sest Eesti suuremate seemnekasvatajate hulka kuuluv Ajaots teeb ise pidevalt katseid. Möödunud aasta tulemuse põhjal kiidab Ajaots väga varajast nisusorti Ramiro. «Üks väga lollikindel nisusort on Ada. Tegemist on Jõgeva teadlaste soovitussordiga ja tõesti, see ei jäta kunagi saagita – töötab igal aastal. Uute sortidega võib väga võita, kui tingimused klapivad, aga võib ka hoopis alt minna. Adaga seda ei juhtu. See on põllumeeste lemmiksort, meil tegid Ada ja Ramiro lõppenud aastal parima tulemuse,» kiidab Ajaots.