/nginx/o/2018/03/01/7648547t1h3f67.jpg)
Fossiilsete kütuste vähenev kasutamine tõstab nõudlust hakkpuidu järele. Eestis ja mujal kerkib üha uusi koostootmisjaamu ja katlamaju, kus ilma selleta hakkama ei saa. Kiiresti kasvavat võsa, millest näiteks põllumees vabaneda tahab, ja muud puitmaterjali, mida hakkida ja põletada, jätkub Eestis piisavalt, et anda tööd kümmekonnale suurele ja sadadele väikestele hakkpuidutootjatele.
1993. aastal tükkturba tootmisest alustanud ja kolm aastat hiljem hakkpuidule ümber spetsialiseerunud osaühingu Raja KT kontor asub küll Vändra külje all Allikõnnu külas, aga tegutsetakse üle Eesti. „1997. aastaks oli selge, et turba tarbimine kahaneb Eestis kiiresti ja siinsed katlamajad lähevad järjest üle hakkpuidule,” meenutab Raja KT juhatuse liige Eero Kohv. Ettevõtte tootmismaht oli esimestel aastatel väike. Kui nüüd toodetakse aastas hakkpuitu miljoni kuupmeetri kandis, siis algusaastail vaid paarikümne tuhande juures. „Aga seegi oli tol ajal sisuliselt olematu tehnikaga tööd tehes tubli tulemus,” kommenteerib ta. Samas oli üheksakümnendate lõpus toorainet hankida lihtne – näiteks saetööstustel polnud varem oma jääke kuhugi panna, nüüd sai nendest kerge vaevaga lahti ja selle eest isegi maksti.
Eestis üks esimesi
Raja KT jõudis Eesti hakkpuiduturule ühe esimesena. Ettevõtte stabiilse, kuid jõulise kasvu nimel pidid juhid ja kollektiiv paljustki loobuma, näiteks vabadest nädalavahetustest. „Tööd oleme tõesti kõvasti teinud, lisa tuli võtta ka öötundidest. Meie põhimõte oli, et kogu kasumi investeerisime tagasi firma arendamisse. Hakkpuidu tootmine tundus perspektiivikana, aga edukus eeldab jõupingutusi,” ütleb Kohv.
Investeerima on Raja KT pidanud palju, sest masinad on väga kallid. Juba üks puiduhakkur maksab üle poole miljoni euro. Firmal on seitse hakkurit, lisaks kasutatakse hooajal alltöövõtjate teenust. Iga hakkuriga koos toimetab kaks-kolm veoautot. 2014. aastal sõlmiti leping RMKga, mille kohaselt hakib Raja KT kogu RMK hakkpuidu toormaterjali. See tähendas täiendavalt kolme miljoni euro investeerimist.
Hakkpuitu müüb ettevõte paljudele katlamajadele ja koostootmisjaamadele. Klientide leidmine Kohvi sõnul Eestis liiga keeruline ei ole. „Meil on suhteliselt pikk ajalugu, mis äratab usaldust, oleme suutnud ennast tõestada. Kvaliteet peab vastama nõutule, siis tekivad pikaajalised kliendid.”
Konkurents kohalikul hakkpuiduturul on tihe. Suuri tootjaid on kümne ringis, aga väikseid, kes on euroraha toel endale hakkurid soetanud, kümneid ja kümneid. Paljud neist on põllumajandustootjad, kes näevad võimalust talvel lisaraha teenida. „Et turule pääseda, peavad nad müüma odavamalt ja see teeb meie elu veidi keerulisemaks,” kinnitab Kohv.
Kui ühelt poolt on Raja KT kliendid hakkpuidu tarbijad, siis teiselt poolt toormaterjali müüjad. „See on tänuväärne sektor just maainimesele, kes saab nii täiendavat teenistust. Kliendid jõuavad meieni hea maine tõttu, mille saavutamiseks oleme pidanud lihtsalt oma tööd korralikult tegema. Juba alustades võtsime eesmärgiks detailideni korrektse maksedistsipliini ja lubadustest kinnipidamise ning oleme seda liini läbi aegade järginud. Kui naabrimees või tuttav on meie kohta mõne tunnustava sõna öelnud, otsib materjali müüja meid ise üles. Tema jaoks on määravad kindlus ja usaldusväärsus. Kui trikitad kogustega või venitad rahaga, maksab see end kiiresti kurjalt kätte. Väikeses majandusruumis liigub nii hea kui ka halb info ruttu.”
Üldjuhul püüab Raja KT ära teha ka kõige väiksema koguse. „Kui objekt asub kaugel, tuleb see kuidagi meie logistikaga sobitada. Vahel tuleb kliendil oma järge lihtsalt oodata.” Hakkpuidu toormaterjali müüja jaoks on praegu Kohvi sõnul mõõdukalt soodne aeg. „Kuus-seitse aastat tagasi maksime kasvava võsa tihumeetri eest 9 eurot, mullu 2–3 ja praegu 5–6 eurot olenevalt materjalist. Aga aastaid tagasi oli seis lausa selline, et omanik võitis vaid seeläbi, et võsa sai eemaldatud ning tema murest lahti. Meile vajalik puit tekib tegelikult mingil määral ka hindade madalseisu ajal, sest põllumajandustootjatel on vaja puhastada kraave ja põlde, puitu tekitavad maaparandusobjektid, teedeehitus ja -laiendus.”
Laod päästavad
Tänavune talv on Raja KT-le üks keerulisemaid. „Kõik hakkas pihta ebatavaliselt vihmasest suvest, millele järgnes sama vesine sügis. Juba suve lõpus olid paljud teed massipiirangute tõttu kinni. Enne aasta lõppu kuulutati peaaegu igal nädalal välja mõni uus hange, sest varasem hanke võitja ei saanud oma kohustusi kokkulepitud hindadega täita. Aga kodud ei saa külmaks jääda. Tuli ette ka olukordi, kus tarnija jättis lepingu täitmata, kuulutati välja uus hange ja selle võitis sama firma juba uue hinnaga. Sellistes ilmaoludes on hakke tootmine märksa kulukam kui normaalsel talvel. Meilt on see talv nõudnud üsna ränki pingutusi nii töö tegemise mõttes kui ka rahaliselt,” nendib Kohv ja arvab, et kasumist ei ole praegu põhjust kellelgi rääkida, sest kohustuste täitmine läks sel aastal sedavõrd kulukaks, et tulud ei kata kulusid. Lisaks on tõusnud riigimaksud, kütus ja palgad.
Olukorra ümberhindamine on hakkpuidutootja tegemistes tavapärane. „Kui oleme sügiseks materjali kusagile välja toonud, siis aastavahetuseks võib selguda, et ligi me sinna ei pääse ja peame materjali veel traktoriga edasi vedama, et see üldse kätte saada. Nii need kulud kasvavad.”
Raja KT üritab kogu tootmist alates metsa ülestöötamisest ise kontrollida ja see annab teatud kindluse. „Oleme raskustest hoolimata suutnud lepingukohustused täita. Aastatega on tekkinud kogemus ja teame, et peab olema piisav laovaru. Piltlikult öeldes tuleb suvel raha hunnikusse panna. Meil on mitme linna juures laoplatsid, kokku üheksa. Arvestame, et kahe kuu varu peaks laos ootel olema. Kui piirkonna tarbimine on näiteks kaheksa tuhat kuupmeetrit kuus, võiks kuusteist tuhat kuupmeetrit laos olla. Koostootmisjaamade mahud on muidugi võrreldamatult suuremad, eks selle võrra peab tagavara rohkem olema. Nii et ligi 100 000 kuupmeetrit on meil sügisel laos. Vahel oleme kahelnud, kas nii suuri ladusid ikka on vaja, sest viis viimast aastat on hakkpuidu hind toormaterjali ülepakkumise tõttu järjest kukkunud ja ladude pidamine justkui ainult kulu, aga sel hooajal päästsid meid just varud.”
Nõudlus kasvab
Raja KT veerandsaja aasta pikkuse ajaloo üks tähtsamaid otsuseid oli Kohvi hinnangul viie aasta tagune laienemine Lätti. „Ilma kohalikke olusid tundmata oleks seal väga keeruline hakkama saada, sest ärifilosoofia on naaberriigis veidi slaavilikum, aga meil õnnestus leida igas mõttes pädev juht ja nüüd saame seal kenasti hakkama. Kui laienesime, oli koostootmisjaamade areng Lätis päris algusjärgus, aga praegu areneb meie sektor seal kiiresti. Esimene jaam, Jelgava Fortum, avati viis aastat tagasi ja meil õnnestus kohe saada üheks tarnijaks.” Eestis on Raja KT-s tööl 44, Lätis 10 inimest.
Piiritaguseid tegemisi on Raja KT-l teisigi, nimelt eksporditakse hakkpuitu Taani. „See on meil nii-öelda riski hajutamiseks. Tegelikult viivad Eestist hakkpuitu välja enamasti firmad, millel kohapeal väljund puudub. Sel hooajal saadame Taani kuus laeva, üks laev mahutab 6–8 tuhat kuupmeetrit. Eksporti me ilmtingimata kasvatama ei pea, aga kui nõudlust ja hinda on, pole keelduda põhjust. Seni on ekspordihind samal tasemel või isegi odavam kui Eestis. Usun, et see muutub, sest kogu maailm püüab fossiilseid kütuseid üha vähem kasutada. Kui madalseisu ajal ei huvitunud Eesti hakkpuidust keegi, siis nüüd on hinnad tõusnud ja eksport suure tõenäosusega kasvab. Taanis on juba käivitunud tohutu suured koostootmisjaamad, kus haket vajatakse. Seal ei piisa kohalikust ja isegi mitte täiendavast Baltikumi puidust, sinna peab seda vedama ka kaugelt väljastpoolt Euroopat. Rootsi ja Soome on samuti kasvava nõudlusega. Hakkpuidutootjad tööpuudust kartma ei pea, kuid konkurents on karm. Kohalikku Eesti turgu mõjutab ka riigi poliitika. Kui Narva elektrijaamades hakatakse millalgi uuesti puitu kasutama, mille üle juba pikalt polemiseeritakse, kasvab siinnegi maht hüppeliselt. Tarbijaid tuleb praegugi järjest juurde,” kirjeldab Kohv hakkpuiduäri seisu.