Pitsakuningale toob leiva lauale seitse ametit

„Mitte et ma ei usaldaks töötajat, kuid palgatöölisel pole kunagi sama motivatsiooni mis omanikul,“ leiab Kaido Lepik.

FOTO: Erakogu

Kui kokk Kaido Lepik 2016. aasta lõpus Soomest ära tuli, teadis ta hästi, et palgatöölise elu põhjanaabrite juures pole Järvamaa väikeettevõtja omaga kuigivõrd võrreldav. Nüüdseks on ta avanud Türil toidukoha, Paides kioski, teeb catering’i ja palkab pensionil prouasid toitlustusärisse appi. Kui poleks seitset ametit, siis ära ei elaks.

Vastlapäev, Paide äärelinn, ehituskaupluse Espak parkla. Nagu ikka, kõigil on kiire. Kiire parkima, poodi ostlema ja autosse istuma. Tegelikult mitte päris kõigil, sest muidu poleks toiduhaagises Kindel Kõhutäis kliente ootaval Kaido Lepikul seal suurt mõtet olla.

Tema päev ei alanud kell 10, mil ta kioskiluugid valla lõi. Päev algas palju varem ja seda naaberlinnas Türil Pizza & Pasta (rahvasuus Pizzariana tuntud) nime kandvas toidukohas päevapraadide ettevalmistamise ja termostesse pakkimisega, et Paidesse jääks vaid viimane soojendamine ja toidu termokarpidesse jagamine.

Ema ja poeg ajavad toiduäri

Tuleb noormees, kiidab eelmisel nädalal saadud lasanjet ja võtab tänagi sedasama. Tuleb naine, kaasa läheb kodupihvipraad, tuleb kiirel sammul mees ja tellib šnitslit. Maksab ära, teeb tiiru ehituspoes ja välja tulles on praad juba ootevalmis. Neid tuttavaid, kes kioskis asjatavat Kaidot nähes esmalt silmad maha löövad ja vabandavad, et on juba söönud, on samuti omajagu. Teisipäeva ennelõuna kohta kindlasti.

„Mulle täitsa meeldib, et inimesi tuleb hooti. Vahepeal on tööd ja siis jälle ei ole, päevad on eriilmelised, muidu hakkakski igav,” räägib OÜ Tainas eestvedaja, ettevõtja Kaido Lepik. „Jah, kuigi nüüd on ka minul peale praadide menüüs pitsalõigud ja klassikaline hamburger, tahan muuta seda müüti, et toidukioskist saab ainult mikrolaineahju- või kiirtoitu.”

Kindlustunnet tegutseda annab Kaido Lepikule ema, kellest on ta aastaga koolitanud endale väärilise järglase. „Nii palju mul kogemust juba on, et teada: kui pereäris pole sul endal või mõnel perekonnaliikmel võimalik kohapeal olla, siis lähevad asjad varsti kõik allamäge,” sõnab ta. „Mitte et ma ei usaldaks töötajat, kuid palgatöölisel pole kunagi sama motivatsiooni mis omanikul.”

Samuti on pensionieas või -eelikutest prouade palkamise taga praktilised põhjused. „Töötajaid, eriti häid tegijaid on päris raske leida. Noor inimene nõuab töötasuks 1000 eurot kätte, kuid igal päeval ei pruugi tööle jõudagi,” märgib ta. „Vanema inimese palkamisel on jällegi oma risk, väljaõppele võib kuluda rohkem aega, kuid selle kaalub üles kohusetundlikkus ja usaldusväärsus.”

Soome tagasi ei taha

Kaido Lepik tunnistab, et talle ei meeldi käed rüpes istuda ning Järvamaa tingimustes pole see ka võimalik. Kui tahta väljaspool suurlinnu toitlustusäris ellu jääda, siis lihtsalt tuleb mitmel rindel rabada. Sel põhjusel ei saa me Kaido puhul rääkida vaid toidukohast Türil ja kioskist Paides. Türil, toidukohaga samas majas on väljaüürimiseks peoruumid, samuti pakub ta catering’i. Teise ringi kaupadega äritsemist proovis ta Türi ärimajas, kuid kirbuturg ei saanud hoogu sisse. „Ega muud moodi siin elus hakkama ei saa. Tuleb kogu aeg uusi tegevusvaldkondi välja mõelda ja olla konkurentidest uudsuse osas sammukese võrra ees,” arutleb ta.

Praegu on suurim kasutooja just catering. Peaaegu igas kuus on mõni suurem üritus, mille toidulaua katab Kaido Lepik. Selliseid toitlustamist vajavaid pidusid täis kuid on kirjas suve lõpuni.

Soomes tööl käis Kaido Lepik kolm aastat, tagasi ta minna ei kavatse. Kaua sa ikka kahe riigi vahet pendeldad. Reisimine väsitab, kulutab raha ja võtab perega koosolemise aega vähemaks.

Pigem on ta mõtetega juba suves. Ta kavatseb muretseda veel ühe toiduhaagise, millega suvistel vabaõhuüritustel toitlustust pakkuda. See tähendab, et pensionil või pensionieelikutest prouadega tuleb lähiajal veel tööläbirääkimisi pidada.

Pitsaga proovijaid on teisigi

Türi Pizza & Pasta on viimase aasta jooksul ainus Järvamaal avatud toidukoht, kus katsetatakse pereäri formaati. 2017. aasta jõulupühade eel avas Tallinna–Tartu maantee ääres Mäekülas sealse kõrtsiga samas hoones uksed kohvik Italiano Pasta & Pizza.

Toitlustuskoha eestvedaja Peeter Tuiman kõneleb, et nende lootus leida maanteel sõitjatest kliente on mõneti täitunud. „Toidukoha tegemise otsust ma ei kahetse, algus on olnud plaanipärane. Mõnel päeval on vaikne, teisel päeval on aga tegevust hommikust õhtuni. Nädalavahetusel on ikka näha, et inimesed on rohkem liikumas. Eks jaanuar-veebruar ole toitlustusäris kõige raskemad kuud. Meie naabrid, Põhjaka restoran näiteks pole veebruaris üldse lahti.”

Kohvikus Italiano Pasta & Pizza töötab kolm inimest, suvel võetakse tutvusringkonnast abitööjõudu juurde. Kui praegu on seal oma perekonnast rakkes vaid Peeter Tuiman ise, siis esimestel nädalatel olid  abiks teisedki pereliikmed. „Oma toidukohaga alustamisel andis perekonna toetus kindlasti indu juurde. Ega selle koha avamine lihtne polnud,” nendib ta.

Tuimanite pere on lühiajalisemate projektidega toitlustusäris tegev olnud ka varem. Nii peaks arvamusfestivali aegadest paidelastele tuttav olema nende Vallimäe veerul koduaias tegutsenud suvekohvik. Vähem teatakse ehk seda, et pere 2017. aasta suvi möödus hoopis Läänemaal Roostal surfiparadiisis rannakohvikut-surfi­baari pidades. Sealgi pakkusid nad pitsat-pastat, aga ei puudunud ka grillroad.

Mäeküla Italiano Pasta & Pizza menüüs on aukohal pastad ja õhukese põhjaga pitsad.

KOMMENTAAR

Eha Tasang, Töötukassa Järvamaa osakonna juhataja:

Kui inimesed ettevõtjana alustavad, on nende plaanid tihti tagasihoidlikud. Kui ollakse juba järje peale saanud, saadakse aru, et üksi jäädakse hätta.

On täiesti loogiline, et loodav lisatöökoht tehakse oma perekonnaliikmele või heale tuttavale. Nende peale võib kindel olla. Võõra inimese töölevõtmine on ju alati omamoodi risk.

Meil on Järvamaal nii vabu töökohti kui ka tööotsijaid, kuid tihti asjaosaliste nõudmised vastastikku ei sobi. Tihti ei ütle tööandja töötasu välja ja see tekitab tööotsijas nurinat. Lihtsama töö tegijale suurt palka Järvamaal ikka ei maksta.

Suundumus on, et lihttööliste osakaal tulevikus väheneb, vajatakse ikka oskustöölisi. Tänapäeva tööturul hakkamasaamiseks tuleb õppida endale mitte amet, vaid oskusi, mis võimaldaksid eri ametites hakkama saada.

Mäletan paari aasta tagust aega, mil paljud ettevõtted ootasid kokkasid. Ka töötute seas oli huvi olemas. Tegime koolitusgrupi, kuid pika õppetee tegi lõpuks läbi vaid kuus inimest.

Kurre Ehrnsten, Pizzakioski looja:

Uue toitlustuskoha sissetöötamine võtab palju aega ja eriti just alguses tuleb leida võimalusi kulutusi vähendada. On hea, kui pereliikmed saavad ettevõtmisele õla alla panna.

Väga oluline on pereliikmete toetus, arusaamine, mida ühe toidukoha avamine endaga kaasa toob, seda seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Pereliikmete toetus on eeldus, et selline äri saaks üldse õnnestuda.

Tööpäev ei lõppe kella kukkudes. Kui läheb halvasti, tuuakse mure paratamatult koju kaasa. Kui aga läheb hästi, saab õnnestumise üle rõõmustada kogu pere.

Järvamaalt Pizzakioskisse uusi töötajaid leida, erinevalt näiteks Tallinnast, pole väga keeruline. Viimati palkasime uue töötaja Paidesse 1. veebruaril ja meil oli sellele kohale 30 tahtjat. Suuremates linnades on lood teised. Enda ridadesse kohusetundlike meeskonnaliikmete leidmine on seal igapäevane mure. Motiveeritud töötaja on eduka äri alus. Töötajatest tuleb hoolida, minul on nad kõik võrdväärsed kolleegid, mitte alluvad.

Loe ka neid

Tagasi üles