Nippe kasside ja taimede kooselu korraldamisel

Sedasi sai otsa minu sidrunhein. Foto: Säde Lepik

Kui ühes kodus kasvavad nii kassid kui ka toa- ja aiataimed, siis tuleb paratamatult arvestada sellega, kuidas nad kokku sobivad, kirjutab aiaajakirjanik Säde Lepik.

Draakonipuu oli mul enne, kui maalt kolisid linna kaks kassipoega. See taim meeldis meile kõigile. Minule juba seepärast, et korjasin draakonipuu oranži viljalihaga seemned oma käega Tenerifel Icod de los Vinose linnakese kuulsaima vaatamisväärsuse, «tuhandeaastase» hariliku draakonipuu (Dracaena draco) alt. Kingituseks toodud seemneist kasvatas sõbranna siis mitu draakonipuud, ühe sain endale. Reklaamil kõlab tuhandeaastane väga hästi ja tenerifelased oskavad oma puuhiiglasega raha teenida, kasutades selle fotosid igasugustel esemetel jne. Puu on väga võimas, kuid selle vanus siiski ülepakutud. (Draakonipuu on üheiduleheline taim, selle vanust ei saa määrata aastarõngaste järgi – puidu ristlõikel näeb ainult hajusalt paiknevaid täppe. Asjatundjatel on vanuse määramisel abiks teadmine, et draakonipuu õitseb umbes iga kümne aasta järel ja õitsemine põhjustab oksa harunemist. Kui harunemiskohad kokku lugeda, saab teada taime elukümnendite umbkaudse arvu. Tenerife hiiglase vanuseks on nii saadud alla 700 aasta.)

Draakonipuud ja tups-rohtliilia

Kasside lemmikute hulka kuuluvad ka teised draakonipuuliigid ja nende sordid. Näiteks Sanderi draakonipuu (D. braunii) ja dereema draakonipuu (D. deremensis), mille varrejuppe on meil müüdud ka õnnebambuse (ingliskeelne kaubanduslik nimetus on lucky bamboo) nime all.

Minu draakonipuu pidas vastu umbes viis aastat. Kassidele oli see taim alaliseks kiusatuseks, pikkade kitsaste lehtede tippe tuli ikka hammastega «komposteerida» ja nätsutada, nii et lõikasin koledaks läinud lehti ühtelugu ära. Draakonipuu kasvas mul toest hoolimata valguse poole viltu, otsustasin asja taime maha lõigates parandada, kuid see ei õnnestunud – juurega pool läks mädanema ja ladvaosa ei võtnud juuri alla. Kassid süüdi ei olnud, mina ise kaotasin kannatuse ja hakkasin ilmselt liiga vara kastma.

Teine tõsine kiusatus oli minu kassidele tups-rohtliilia, seegi taim lihtsalt tuli ära «pügada». Kassidega kodus saab vähenõudlikku tups-rohtliiliat võib-olla kasvatada ripp-pottides, millele kiisud kuidagi ligi ei pääse. Minu kasside kolmas kiusatus oli aga lausa üllatav, sest kassipeletusvahendid on ju tihti tsitruseliste lõhnaga. Kasvatasin aknalaual seemnetest üles sidrunheina taimed, suvel lasin neil kasvuhoones kosuda, sügisel istutasin kaks kobedamat taime lillepottidesse ja tõin aknalauale. Ühe korra sain teed teha, taimi talveks maha lõigata ma ei jõudnud: enne kostis kardina tagant reetlikku matsutamist. Sidrunheinaga käisid maiustamas mõlemad kassid ja varsti olid potis alles ainult tüükad.

Üldjoontes ongi minu lemmikloomadele maitsenud õhukeste, peente ja karedate lehtedega taimed. Viimati vaatasin, kuidas kass maitses prooviks bromeelialiste hulka kuuluva vriisea lehte. Ühest katsest piisas – ju polnud õhukeste, kuid laiemate lehtede maitse õige. Pelargoonid, kalanhoe, jõulukaktus, agaav, aaloe, portulak-turdleht jm paksemate lehtedega taimed ei ole minu kassidele huvi pakkunud.

Mitusada mürgist liiki

Paljud taimed on nii mürgised, et väikelastega kodus on neid kindlam mitte kasvatada – iial ei või teada, mille uudishimulik laps endale suhu pistab. Kassid ja eriti kassipojad seavad end samuti oma uudishimuga ohtu. Mürgiseid taimi nad üldjuhul ohtlikul hulgal õnneks ei söö. Kuid on ju ka kasse, kes nätsutavad kilekotte, kuusekarda ja elektrijuhtmeid või kes himustavad hoopis villasest lõngast esemeid, proovida võivad nad ka mürgiseid teograanuleid vm kodukeemiat.

Ülevaate ohtlikest taimedest toas ja õues leiate Thea Normeti raamatust «Mürgiseid taimi meie ümber». Kassisõpradel on ka kassifoorumis pikk taimenimekiri, kus on kirjas seegi, millist häda ära söödud taimeosad võivad põhjustada. Rõhutan sõna «võivad», sest nimekirjas on ju ka näiteks draakonipuu, mis minu kassidel tervisehädasid ei tekitanud, või agaav jmt, millest nad üldse ei huvitu. Kuid mõni kass on mürgituse saanud ka näiteks lillevaasist vett lakkudes, kuhu õite paremaks säilimiseks oli lahustatud aspiriinitablett. Kindlasti on parem karta kui kahetseda. Ja ilmse mürgituse korral tuleb haige loom väga ruttu loomarsti juurde viia.

Ohtlike taimede nimekiri on ka ühenduse International Cat Care kodulehel, kust saate nõuandeid kassi tervisehädade korral. Seal peetakse kassidele toataimedest kõige ohtlikumaks diifenbahhiat, lõike- ja aialilledest aga liiliat.

Levinud toataimedest on nimekirjades mainitud veel alpikanni (eriti mugulad), asalead, flamingolille, havisaba, kallat, kliiviat, luuderohtu, piimalilli, sh kaunist piimalille ehk jõulutähte, monsterat, ratsuritähte, sõrgköit ja vahalille.

Selle kohta, miks lihasööjast kass üldse taimi tahab, on kirjanduses mitmeid põhjendusi. Söödud rohi ajab oksele ja nii vabanevad kiisud karvapallidest, kuid rohtu süües saab loom ka kiudaineid ja foolhapet.

Nõksud, millest võiks abi olla

Kiisud on isepäised loomad ja kõik kassisõbrad teavad, kui keeruline on neid panna soovikohaselt käituma. Kass teeb nii, nagu tema tahab. Ka peletusvahendid ei mõju neile ühtmoodi. Katsetada tasub, aga alati ei ole abi toataimede kaitseks koju toodud kassimurust, just oma lemmikule külvatud taimedest või tema tarbeks potti pistetud rohumättaist. Kass võib sealt rohtu näksida, kuid asi võib loomale ka ruttu tüütuks muutuda ja külv on ehk kõige huvitavam tärkamise faasis, kui selle saab segi kraapida. Kassidele on muu hulgas soovitatud kasvama panna meie levinumaid teravilju, peterselli ja salveid. Poest ostetud maitsetaimepotid minu kassidele huvi ei paku, ju pole maitseroheline piisavalt puhtalt kasvatatud.

Kevadisel ettekasvatusajal piiravad taimepotsikud aknalaual ka kasside vaatevälja. Kindlam on, kui külvikarbid on läbipaistva kaanega kaitstud ning veedavad tärkamiseelse aja näiteks vannitoa küttega põrandal.

Mõnest kindlast taimest või kohast aitab toas kassi natuke eemal hoida see, kui piirate selle paiga kahepoolse teibiga, mille peale ta ei taha astuda. Ohtliku koha lähedusse võib panna aluseid sidruniviiludega, asju võib pritsida sidrunimahla-, mentooli-, eukalüpti- või bergamotiõli lahusega, vähemalt osa kasside jaoks on neil peletav mõju. Diivanit vm eset võib katsuda kaitsta ka nimetatud lahustes immutatud riideribaga, kuigi see tuba ei kaunista. Kasse peaks peletama ka tšillipulbri ja tubakaleotise lõhn. Mõjuda võiks ka kohe pärast pahategu antud ninanips.

Tsitruseliste eeterlikku õli jm sisaldavad ka poes pakutavad peletusvahendid (Get off My Garden, Akyszek jt). Kõige kiidetum on Pink-Nit, mida on saada nii aerosooli kui ka geeljate kristallidena ja mida saab kasutada nii toas kui ka õues. Kui võõrad isakassid sirtsutavad täis uksetaguse jt kohad, puhastage need enne Pink-Niti pihustamist Uro-septikuga.

Tervet aeda ei jõua muidugi üle pihustada. Kohtadesse, kust tahate kasse eemal hoida, poetage tsitruseliste koori. Kaitstavate taimede lähedal võiks kasvatada lavendlit, koirohtu, aedruuti ja kurerehasid või torkida taime ümber oksi, tikke vm ja punuda nende ümber kassikangana nöör, mis looma ligi ei lase. Kiisusid ahvatleb värskelt haritud kobe muld, kuid suvel võivad nad tahta pikutada ka näiteks mõne kõrrelise puhmas ja taime sellega ära rikkuda.

Aktiniidia tüve ja juuri saate kaitsta ainult traatvõrust tõkkega. Enamiku kasside lemmikud on ka maitse- ja ravimtaim harilik naistenõges (Nepeta cataria) ja Faasseni naistenõges (Nepeta x faassenii), mis võivad neile rohkemgi meeldida kui palderjan. Naistenõgese puru pannakse näiteks kasside jaoks meisterdatud hiirte jt mänguasjade sisse. Mõnes raamatus soovitatakse oma kassile isegi lemmiktaime kasvama panna, teised allikad aga hoiatavad, et naistenõgese erutav ja joovastav mõju (eufooriaseisund peaks kestma 5–15 minutit) võib ka liiga äkiline olla ja mõne looma agressiivseks teha. Enne kui külvate, proovige parem väikese lehetükiga järele, kuidas naistenõges teie lemmikule mõjub.