Maitsvad marjad, mida naabri aias pole

Söödava kuslapuu sortide ja vormide marjad on kujult ja maitselt väga erinevad.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Mõned aastad tagasi sai mu sugulane töökaaslaselt sünnipäevaks söödava kuslapuu istiku. Sünnipäevalaps ei pööranud kingile erilist tähelepanu, kui vaid seda, et istik nägi kena välja ja sobitus teiste põõsaste vahele. Ta ei olnud kunagi kuulnud, et selle puu sinised marjad on maitsvad ja tervislikud. Ükskord ta märkas, et valminud marjad meenutavad värvilt mustikaid. Internetist uurides avastas ta, et need on söödavad ja suisa väga kasulikud.

Sellest ajast peale pakub minulegi huvi, mida kõike võib Eestis oma aias edukalt kasvatada, mis annab head saaki, on kasulik ja mida oleks otstarbekas ise kasvatada. Kevad läheneb ja praegu on paras aeg ennast kurssi viia vähem tuntud, kuid Eesti kliimas hästi saaki andvate puude-põõsastega, mida saab osta puukoolist, aiandist või aianduskauplusest.

Söödav kuslapuu – saaki saab juba juuni alguses

Juhani Puukooli Cerese Aianduskeskuse juhataja Eve Pihlakas ütleb Maa Elule, et söödava kuslapuu marjad on väga C-vitamiini- ja antioksüdandirikkad ehk kasulikkuse poolest sarnased musta sõstraga. Teiseks on söödav kuslapuu meie kliimas kõige varem avamaal valmiv mari, mis peaks olema meelepärane neile, kes ei jõua marjahooaega ära oodata. «Heal aastal võib esimesi marju korjata juba mai lõpus või juuni alguses,» ütleb Eve Pihlakas.

Julgustav info aiaomanikele: söödav kuslapuu on mullastiku suhtes väga vähenõudlik ja kasvab näiteks ka liivasemal ja toitainevaesemal mullal. «Päris pimedasse ja väga kuiva kohta seda istutada ei tohiks, samuti ei sobi liigniiske pinnas,» lisab Eve Pihlakas.

Head saaki andvaid puid-põõsaid, mida võiks julgelt oma aeda istutada, on veelgi. Eve Pihlakas pakub välja kolm väga maitsvate viljadega liiki.

Must leeder kuulub kuslapuuliste sugukonda. Iidsetel aegadel peeti seda väidetavalt pühaks taimeks, elupikendajaks. Tähelepanu! Süüa tohib vaid täiesti valmis marju, tooreid või pooltooreid kohe kindlasti mitte!

Näiteks on Juhani Puukoolis müügil Taani sort «Korsör», mille marjad on suured ja magusa maitsega ning sobivad hästi mahlade, kookide jm valmistamiseks. Hea uudis on see, et mullastiku suhtes on must leeder leplik, kuid eelistab täispäikest, ja üldiselt on leeder haigustest ja parasiitidest vaba.

Infoportaalid ütlevad, et Põhja-Euroopas ja Balkanil on levinud leedriõie nuppudest valmistatud teed ja leotiseid. Nii marjadest kui ka õitest tehakse veini, õitest siirupeid ja muid veega lahjendatavaid jooke. Kas teadsite, et need traditsioonilised joogid on andnud inspiratsiooni mitmete tuntud karastusjookide tegijaile? Skandinaavias ja Saksamaal on traditsiooniline toit leedrimarjasupp.

Musta leedri marjad ja õied toimivad suurepäraselt külmetusravimina. Õitest valmistatud tee ajab higistama, suurendab uriinieritust ja on põletikuvastane. Küpsetes marjades on palju C-vitamiini ja antioksüdante, tänu millele on musta leedri marjad tõhusad immuunsuse tugevdajad.

Leedri õitsemise aeg Skandinaavias ei jää ilu poolest sugugi alla meie õunapuuaedade õitsemisele.

Lamarcki toompihlakas

Lamarcki toompihlakas kasvab kahe-kolme meetri kõrguseks. Kevadel näeme suuri valgeid rippuvaid õiekobaraid. Toompihlakas õitseb kevadel juba enne lehteminekut. Kui maasikad on valminult punased, siis toompihlaka viljad on algul punased ja valminult sinakasmustad, aga väga maitsvad. Juba suve keskel annab põõsas rikkalikult maitsvaid vilju, kuid korjamisel tuleb olla kiirem kui linnud, sest nemad on siin tõsised konkurendid.

Maitselt meenutavad marjad musta sõstart või mustikat, süüa sobib neid värskelt, kuivatatult või hoidistatult. Toompihlakast saab teha keedist, kompotti, kasutada karastusjookides, veinides, jäätises, puuviljasalatites, magustoitudes, aga ka garneeringuna. Neid võib lisada teistele suvel küpsevate viljade hoidistele.

Eesti kliimasse sobib toompihlakas ülihästi, sest ei karda külma. Hansaplanti kodulehelt saame teada, et toompihlakad on väga väärtuslikud põõsad, mida tuleks meie aedades märksa rohkem kasvatada – ilus nii üksikpõõsana kui ka rühmana. Toompihlakad sobivad ka hekitaimeks, sest on kiire kasvuga, täiesti külmakindlad ja igasuguste kasvutingimustega leppivad taimed.

Südajas aktiniidia

Aktiniidiat nimetatakse isegi Põhjamaade kiiviks, see on tõeline C-vitamiini-pomm. Huvitav ja tänuväärne ronitaim kasvab meie kliimas 4–6 meetri kõrguseks, soodsate tingimuste korral isegi kõrgemaks. Meie jaoks on tähtsad aga viljad, mis on piklikud, värvilt rohekad, valminult kollakad, meenutavad natuke tikreid. Haljastuses saab taime kasutada vertikaalhaljastuses, eriti päikesepaistelistes kohtades on taimel dekoratiivne lehevärv.

Kui tahate aktiniidiat oma aeda istutada, tasuks leida varjatum soojem paik. Samas ei karda puu Eesti talve ja peab vastu kuni 30 külmakraadile. Viljadest saab teha mahla, kompotti, moosi, aga süüa võib ka toorelt. Pange tähele: aktiniidia viljad valmivad ebaühtlaselt ja varisevad kiiresti. Eestis on aktiniidiatest rohkem levinud südajas aktiniidia, aga uudishimulik aiaomanik võib katseta ka teravahambalise aktiniidiaga.

Tagasi üles