Toakask tahab igal kevadel uut potti

Toakaske võib julgelt kärpida, sest mida rohkem on võras noori üheaastaseid võrseid, seda rohkem see ka õitseb. Foto: Wikipedia

Kui tahate, et teie rooshibiskus ehk toakask rikkalikult õitseks, siis tuleks veebruaris-märtsis see pisut suuremasse potti istutada ja võrseid tugevalt tagasi kärpida.

Igal kevadel tuleks rooshibiskus ümber istutada eelmisest paari sõrme laiuse võrra suuremasse potti, lisades juurde värsket kompostmulda. Toalillekasvatajad soovitavad segada hibiskusele mulla savikast mättamullast, sõnnikust, lehemullast ja liivast vahekorras 3 : 1 : 1 : 1.

Mida rohkem on võras noori üheaastaseid võrseid, seda rohkem ka õisi, seega tuleb kasuks kõigi võrsete iga-aastane kärpimine kolmandiku võrra. Rooshibiskust lõigake varakevadel (veebruaris-märtis) ümberistutamise ajal enne uute õiepungade moodustumist. Nooremal taimel pintseteerige esimestel aastatel kasvuajal võrseid isegi paar korda.

Kujundamata ja varjus kasvav hibiskus võib muutuda väga inetuks, omandades hiiglasliku väljaveninud nõgese välimuse.

Suvel kastke taime rikkalikult ja kuivema õhu korral ka piserdage. Toas võib rooshibiskus kasvada kuni kolme meetri kõrguseks, kuid on ka madalakasvulisi vorme. Kasvu pidurdamiseks soovitatakse ümberistutamise ajal kärpida ka juuri ja taim istutada vaid veidikene suuremasse potti.

Paljundada tagasilõikamisel saadud poolpuitunud pistikutega varakevadel või juulis-augustis. Võrsete ladvapistikutel eemaldage alumised lehed, pistikud asetage kolmandiku ulatuses puhtasse vette (vaasi) ja hoidke neid seal seni, kuni võrsetele tekkib narmasjuurestik. Võrsed juurduvad hästi ka liivas või liiva-freesturba segus, 25kraadises soojuses 2–3 nädalaga.

Rooshibiskust (H. rosa-sinensis) kasvatatakse põhjamaades levinuma toataimena, kuid selle päritolu on senini teadmata ja arvatakse, et see kasvas kunagi kusagil Aasia troopilistel aladel.

Rooshibiskus on Hawaii ja Malaisia rahvuslill, kasvades seal peaaegu viie meetri kõrguseks puuks. Lehed on piklikmunajad, saagja servaga, pealt läikivrohelised. Teada on üle 500 sordi. Sordil ʻLaciniata’ on aga lehed lõhistunud. On aretatud ka kirjulehelisi sorte, tuntum nendest on ʻCooperi’, mis on rohelise-roosa-valgekirjude lehtedega.

Õied on suured, 10–15sentimeetrise läbimõõduga, õiepõhjast kaugele etteulatuva emakaga. Värvus varieerub heledates toonides valgest punaseni, esineb ka kollaseid (ʻKoenig’) ja täidisõielisi, on aretatud üle 1000 liht- või täidisõielise sordi.

Õitseb rikkalikult ja õite läbimõõt võib olla 15–20 sentimeetrit. Üksiku õie eluiga on üks, harvem kaks ööpäeva. Toatingimustes alustab õitsemist juunis-juulis ja võib õitseda hilissügiseni. Rohkeks ja pikaldaseks õitsemiseks vajab hibiskus valgusrikast kasvukohta, korralikku väetamist, igakevadist ümberistutust, mõõdukat kastmist ning mitte väga kuuma ja kuiva kasvuruumi. Liigse talvise ja vähese suvise kastmise korral viskab taim lehed ja õiepungad maha.

Varjus kasvavate taimede kasv on küll lopsakas, aga õisi tekib vähe või ei õitse selline taim üldse. Ka asukoha muutus õitsemise ajal võib põhjustada õite ja õiepungade varisemist. Sobivam temperatuur suvisel kasvuajal on 18–20 ja talvel 12–16 kraadi (mitte alla 7–10 kraadi). Temperatuur ei tohiks ruumis langeda alla 14 kraadi, õitsemiseks on siiski vaja soojemaid ruume.

Külmakindlamatest liikidest tuleb meie oludes arvesse heitlehine Süüria hibiskus (Hibiscus syriacus), mis talub isegi kuni 20 külmakraadi ja võib meie järjest soojeneva kliima korral saartel või Lääne-Eestis lõunapoolsel tuule eest varjatud kohas isegi väljas kasvada. Kuid ka seda oleks kindlam kasvatada potis, tuua talveks pärast lehtede langemist jahedasse ruumi ja jälgida, et muld oleks parajalt niiske ega kuivaks potis liiga ära.