Tõepoolest, sel talvel ei ole peaaegu üldse tõelist tuisuilma olnud, ehk vaid paaril korral, viimati selgemal kujul 1. veebruaril.
Tuisk ja lumetorm – viimasel ajal haruldaseks jäänud nähtused
22. veebruar 2018, 10:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna sel nädalal (19.–25.02.2018) on pakaseline ja mõnel päeval päris tuuline ilm, siis tasub rääkida tuiskudest ja lumetormidest.
Tuisk on atmosfäärinähtus, mis on seotud tuulega. Seejuures on üheks tingimuseks sadav lumi, lahtine lumi maapinnal või mõlemad. Tuule tugevuse alusel võib eristada kaht tüüpi tuisku – esimene neist tekib juba 4–6 m/s tugevuse tuulega, teisel juhul ulatub tuule kiirus üle 15 m/s. Vahemikus 9–15 m/s tuulega esineb tuisku siiski harvem, sest kui tuul on tugevam kui umbes 9 m/s, siis surub see sadava lume kokku ja tuisu tekkimise tõenäosus on väiksem. Kui aga tuul on väga tugev, eriti üle 20 m/s, siis suureneb taas oluliselt tuisu tekkimise tõenäosus.
Vahet tehakse pinnatuisul, kui lumi kandub edasi mööda maapinda ja see ei piira nähtavust; madaltuisul, kui tuul tõstab lume mõne meetri kõrgusele, seejuures horisontaalne nähtavus halveneb, ent taevas jääb nähtavaks; ja üldtuisul, kui nii horisontaalne kui vertikaalne nähtavus on väga halb, alla 1 km (nii pilved kui kauged objektid jääva tuisuvaniku taha).
Eriti ohtlikuks loetakse tuisku, kui keskmine tuule kiirus on vähemalt 15 m/s 12 ja enama tunni jooksul. Lumetormiks võib pidada olukorda, kui tugev üldtuisk kestab vähemalt 6 tundi. Lumetormidest on nimetamisväärsed kindlasti 1975. a 20.–22. novembri erakordne lumetorm: näiteks on selle tormi kirjeldusse lisatud see, et 21. novembri õhtust kuni 23. novembri hommikuni oli teelõik Kohtla-Järvest Narvani (60 km) läbimatu; 2008. a kaks lumetormi, neist esimene märtsi lõpus (Otepääl täheldati välke) ja oluliselt tugevam 23. novembril, kui tugevat üldtuisku põhjustas lõunatsüklon Irmela, mis pärines Musta mere äärest. See viimane oli erakordne intensiivsuse ja ulatuse poolest: Eesti jaamades registreeriti seni madalaim õhurõhk Mustvees – 951,3 hPa (võrdluseks: normaalrõhk on 1013,25 hPa), ja tipphetkel ulatus Irmela mõjusfäär Valgevenest üle Baltikumi ja Venemaa Valge mere lähedale, lääneosas Rootsi, Norrasse ja Saksamaale ja kaguosas kuni Musta mereni. Lisaks nähti 23. novembril Eestis mitmel pool välku ja kuuldi müristamist. Eestisse tõi tsüklon Irmela ka lumerekordeid: koos 24. novembri lumega sadas kokku üle 50 cm lund, summaarne lumepaksus küündis seega (20.–22. novembril sadas ka veidi) 56 cm (Kuusikul); sajuhulk oli maksimaalselt umbes 70 mm, kusjuures mõnes kohas kuue tunni jooksul keskmiselt üle 30 mm.
Lumised ja külmemad ilmad hakkasid saabuma jaanuari lõpus, mis mõningal määral meenutab 2012. aastat, ainult et siis oli ilm palju külmem.
Milline on praegune seis ja mida on oodata? Edaspidi jätkub tendents kõrgrõhkkonna tugevnemisele ja nädala teine pool tuleb käreda külmaga. Laupäev ja pühapäev (24. ja 25.02.) tuleb kõrgrõhkkonna servas pakaseline. Õhutemperatuur langeb öösel sisemaal laialdaselt alla –20 °C, üksnes rannikul ja kus pilvisem, on külma vähem, päeval on –7…–12 °C. Kohati võib kerget lund sadada. Puhub nõrk põhjakaartetuul.
Lumisem ilm 23. ja 24. veebruaril, ehk ka 26. või 27. veebruar, kui tugeva tuulega võib tuisata. Oodatav lumikatte kasv on 1–5 cm.