/nginx/o/2018/02/22/7610449t1hf27d.jpg)
Mesilaste pidamisele või mesiniku ametile on mõelnud paljud. Maa Elu küsis kolmelt tunnustatud asjatundjalt, kuidas asjaga alustada. Kel huvi, saab märksa põhjalikumat infot märtsis Pärnus ja Viljandis toimuvatel Eesti Mesinike Liidu koolituskeskuse kursustelt.
Millised eeldused peavad olema täidetud, et üldse mesindusega tegelema hakata?
Aleksander Kilk (Eesti Mesinike Liidu esimees alates 1996. aastast, aasta mesinik 2005, pälvis sel aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi): Eelkõige on vaja tõsist huvi mesilaste ja mesinduse, aga ka laiemalt looduse vastu. Tuleb arvestada, et mesilaste jaoks tuleb leida aega kevadest sügiseni – küll mitte iga päev, aga kord nädalas siiski. Peab olema koht, kuhu mesilased panna, kus neil on lähiümbruses korjemaad ja joogivett. Mesilased peaks paigutama nii, et neist ei kujuneks oht või ebamugavus pereliikmetele, naabritele, loomadele. Mesilastarude asukoht ei tohi olla liiga tuuline või niiske, olema peab pisutki päikesepaistet.
Jorma Õigus (EMLi koolituskeskuse aktiivne koolitaja, mesinik aastast 2003, praegu 100 mesilasperet, tema Mulgi-Mõisa kaubamärgiga tooted kannavad märki „Tunnustatud Eesti maitse”): Esiteks peab veenduma, ega mesilasemürgi vastu pole tugevat allergiat. On hea, kui olete kord mesilase käest nõelata saanud ja kogemus on olemas. Väike paistetus on loomulik ja see on isegi liigesehaigusi raviva toimega, aga kui tekib äge reaktsioon, ei saa te mesilastega toimetada. Mesilaste pidamiskoha leidmine on muutunud lihtsamaks: tänapäeval peetakse neid kõikvõimalikes kohtades, nii linnas rõdul ja majakatusel kui ka suvilas, metsas, koduaias. Mesilaste tõud ja rassid on aretatud selliseks, et nad ei kipuks inimesi ja loomi nõelama, see võimaldab neid pidada ka inimeste läheduses. Samas eeldab see, et mesilaspered on puhtatõulised.
Ülo Lippa (mesindusringkonnas tuntud kui metsamesinik, EMLi juhatuse liige aastast 2015, aasta mesinik 2017, aktiivne koolitaja, mesilastega tegelenud üle 30 aasta, praegu 30 mesilasperet): Inimlikest omadustest on peamine rahulikkus. Mistahes rapsimine taru kallal tingib mesilaspere pahura tuju ja rünnaku mesiniku vastu. Samuti on rohmaka tegutsemise korral sagedased vead, mille hilisem parandamine on üsna aeganõudev. Mesila rajamiseks eraldi maatükki omada pole vajagi, kõik suuremad mesinikud on oma pered paigutanud laiali rendilepingute alusel või lihtsalt kokkuleppel maaomanikuga.
Kuidas kõige efektiivsemalt jõuda vajalike teadmiste ja oskusteni?
Aleksander Kilk: Iseõppimise teel ja ainult raamatutarkuse või interneti abil alustada on vaevaline ja vearohke, see pole hea ei mesinikule ega mesilastele. Sellepärast oleks vähemalt alustuseks tarvis saada põhiteadmised mesilaste, mesilasperede ja mesilaste hooldamise kohta. Üks paremaid viise on teha läbi mesinduskursuse õppekava. See annab süsteemsed algteadmised ja praktilise esmakogemuse mesilates korraldatavate õppepäevade kaudu. Veel on abiks, kui õnnestub kursuse või tutvuste kaudu leida juhendaja-mentor oma mesilaga alustamise ja edendamise toeks. Märtsikuus alustame mesinduse ABC kursustega Pärnus ja Viljandis, seal on veel vabu kohti. Infot saab EMLi kodulehelt. Ülejäänud viis kursust Tartus, Tallinnas ja Rakveres on juba täis. Viie aasta jooksul on meie pikaajaliste, üle 60 akadeemilise tunni kestvate kursuste lõputunnistuse saanud 540 inimest, neist 205 naist. Noorim osaleja oli 14aastane. Kursustel osaleja saab tagasi tulumaksu seaduses ettenähtud korras ja meie koolitustel osaletakse aktiivselt ka töötukassa kaudu.
Missuguste väljaminekutega peab mesindusega alustaja arvestama?
Jorma Õigus: Oleneb sellest, kas vahendid meisterdatakse ise või ostetakse. Ostmisel omakorda mängib rolli, kas osta kasutatud või uued vahendid. Kui te pole päris kindel ja plaanite mesilaste pidamist lihtsalt proovida, ei ole mõttekas osta poest uusi kalleid asju. Esmalt tuleb varuda maskiga kaitseriided, suitsik, konkspeitel, kärjekande- ehk sülemikast, söödanõud ja mesilastaru koos raamidega. Soovitan alustada 2–3 taruga, kuhu soetada 2–3 mesilasperet. Kohe tekib küsimus, millist mesilastaru soetada. Sellele ühest vastust ei ole ja igaüks peab ise sobiliku leidma. Samuti on vaja meevurri, millega suve lõpuks saadud mesi kätte saada. Vurri saab ka kelleltki laenata või kasutatud kujul soodsalt osta. Peale nende põhivahendite peab varuma iga pere kohta 1 kg kunstkärge, lestatõrjevahendit ja talvesöödaks (kui mesi on välja võetud) pere kohta 10–20 kg suhkrut. See on minimaalsete kulutuste loend.
Aleksander Kilk: Sõltuvalt mesilasperede ja inventari saamise allikast võiks alustamisel hakkama saada 500–800 euroga, kuid umbes 1000 eurot kavandada oleks turvalisem.
Kellega tasuks inventari ja mesilaste osas konsulteerida?
Aleksander Kilk: Mesilastarusid tühjalt või vahel ka koos mesilasperedega saab soodsalt osta mesilatest, kus vanemad mesinikud tõmbavad mesindust koomale või lõpetavad. Juhtub ka, et mesinik on lahkunud pilvetagustesse mesilatesse ja kui peres pole enam mesilastega tegelejat, otsitakse neile uut kodu. Sama lugu on kasutatud mesindusinventariga kas kokku tõmbuvast mesilast või juhul, kui mesinik vahetab oma inventari välja uue vastu. Mesilasperede kasvatamine müügiks talvekadude asendamiseks või alustajatele-laiendavatele mesinikele on üks mesiniku võimalikke tootmissuundi.
Ülo Lippa: Kõige pädevamat infot inventari kohta saavad anda ikkagi vaid mesinikud, kel vastavate seadmetega töötamise kogemus olemas. Parim on konsulteerida mesinikuga, kelle mesila on sama suur või natuke suurem kui alustaja oma. Kui hoolimata heast tahtest mesindusest ikkagi midagi välja ei tule ja esialgne entusiasm on kadunud, saab kogu inventari, kaasa arvatud mesilaspered, järelturul maha müüa. Paratamatult tuleb sel juhul arvestada märkimisväärse rahalise kaotusega, mistõttu pole endas kahtlejal mõttekas kohe suurt investeeringut teha.
Jorma Õigus: Kui ei ole ühtegi tuttavat mesiniku, kellelt nõu küsida, leiab selle alati mõnelt mesinduskoolituselt. Mesilaste pidamine on üha populaarsem ja seetõttu on mesindusinventaril aktiivne järelturg.
Millised on algaja kõige suuremad riskid?
Jorma Õigus: Teadmiste ja kogemuste puudus võib viia mesilaspere hukkumiseni. Samuti peab meeles pidama, et koonerdamine pole kokkuhoid. Vahel vaatab mõni algaja poes meepurgi hinda ja arvab, et kui hakkab ise mesilasi pidama, saab kiiresti rikkaks, kuid ei ole ise valmis mesilaste heaolu nimel kulutusi tegema. Nii mett ei saa ja hea, kui mesilaspere üldse ellu jääb. Kohe alguses tuleb anda endast parim ja õppida selgeks, mis on mesilastele hea ning teha tarvilikud kulutused. Siis on mesilased õnnelikud ja mesinik saab oma osa.
Aleksander Kilk: Suur risk on ebarealistlik mesila asutamise, väljaarendamise ja suurendamise kava. Varakult peab mõtlema sellelegi, kas naabritega võib mesilaste pärast nurinat või tüli tulla.
Ülo Lippa: Tõsine oht on ajapuudus. Oskused ja tehnika on võimalik omandada, aga mesilaspere eeldab siiski pühendumist ja tegutsemist looduse arenguga käsikäes. Kui näiteks jääda kevadel pere kiire arengu perioodil mesilastele tööruumi andmisega nädal hiljaks, on tulemuseks mitmed lisatöötunnid eksimuse tagajärgede kõrvaldamiseks.
Milline peaks olema maht, et asi end ära tasuks?
Ülo Lippa: See sõltub suuresti meetoditest. Kui mesinik on lahtiste kätega ja suudab palju ise teha, näiteks ehitada tarud, kärjeraamid ja muu puidust inventari, ei pea mesilasperede arv väga suur olema, jäädes keskmise saagikusega aastal kuhugi 50 kanti. Muidugi eeldab selline perede arv kogu käitlusprotsessi tegemist oma jõududega, sealhulgas turustamine. Kui korjemaa on tagasihoidlikuma saagikusega ja suurem osa inventarist ostetakse, algab tasuvus sajast, mee hulgimüügi korral isegi 150st perest.
Aleksander Kilk: Mesindusest kasumi teenimine, kui seda eesmärgiks seada, nõuab mitmeaastast kogemust ja mesilastega hea koostöö harjutamist. Enamikule mesinikest on mesindus lihtsalt mõnus looduslähedane harrastus, mis annab mee lauale ja võimaluse teha kingitusi sõpradele-sugulastele-tuttavatele. Pealegi panevad mesilased oma tolmeldamistööga nii mesiniku kui ka naabri aias õuna- ja ploomipuud ning marjapõõsad paremat saaki andma. Juba otseselt meesaagi kaudu tasuvad mesilased neile tehtud kulutused mõne aastaga ära. Kui aga teha suurem investeering tootmismesilasse, siis tasuvusaeg muidugi pikeneb. Lisanduvad mesiniku pingutused oma meetoodangu turustamisel. Enamik alustanutest jätkab mesindusega siiski kui harrastustegevusega, see nakkus ei lähe nii kergesti üle. Võib-olla igale viiendale hakkab meemüük ka pisut lisasissetulekut andma teiste sissetulekute kõrval.
Kui reaalne on jõuda selleni, et teenidki leiva lauale just mesinikuna?
Aleksander Kilk: Tõsises tootmismesilas peaks olema vähemalt 150 mesilasperet või enam. Mesila tootmisvõime sõltub mitte ainult mesilasperede arvust, vaid ka korjemaast ja mesiniku oskustest-kogemustest, sealhulgas turustamisoskusest. Teekond päris algusest tootmistasemeni võtab vähemalt 5–6 aastat, seda eriti mesinduskogemuste hankimiseks ja turustamisstrateegia kujundamiseks. Sellisel tasemel mesila vajab üsna suuri investeeringuid, mida on mõistlik teha etapikaupa. Üleinvesteerimine või forsseeritud mesila kasvatamine ilma kogemusteta on riskantne ja võib lüüa laksuga püksitasku pihta või taskust tahapoole.
Ülo Lippa: Eestis on umbes 200 profimesinikku, kes kogu oma tulu sel alal teenivadki. Lisaks tuhatkond või rohkemgi, kellele mesindus annab suurema osa sissetulekust. Nii nagu igal alal tuleb ka mesinikukandidaadil läbida õpipoisiaeg. Selle pikkus sõltub inimese võimekusest uusi teadmisi omandada.
Jorma Õigus: Mina alustasin kahe mesilasperega ja nüüd saja perega majandades on mesindus mu peamine sissetulekuallikas. Selleks, et jõuda tulemuseni, peab kusagilt alustama. Väga tähtis on omandada piisavalt teadmisi ja kogemusi. Mesilaste pidamine on väga nüansirohke ja sellepärast võtab vilumuse kogumine aega ja kannatust.
Kui palju meie turule veel mett mahuks? Kas vanad olijad altkulmu ei põrnitse, kui uued tegijad peale tulevad?
Ülo Lippa: Aus konkurents on alati teretulnud. Muidugi leiab kindlasti ka põrnitsejaid, aga enamasti on siis tegu pigem inimeste kommunikatsiooniprobleemiga.
Aleksander Kilk: Eestis tarvitatakse aastas keskmiselt 0,85–0,9 kg mett elaniku kohta. Sellest umbes 80 protsenti on Eesti päritolu ja ülejäänu importmesi. Meetarbimine suureneb ja meeturg on laienemas. Pealegi on mõned suurmesinikud arendamas mee eksporti ja see jätab siseturule rohkem ruumi.
Jorma Õigus: Küsitlused näitavad, et inimesed eelistavad kodumaist mett. Statistikaameti andmetel imporditakse Eestisse igal aastal üle 200 tonni mett, sealjuures on eksport peaaegu olematu. See näitab, et Eestis ei toodeta mett piisavalt. Samuti on mesinike ringkonnas olnud juttu meetootjate ühistu loomisest, et siinset mett ühiselt pakendada ja turustada. Kahjuks on kõik plaanid jäänud toppama selle taha, et mesinikud saavad oma mee ise müüdud ja pole piisavalt neid, kes oleksid valmis ühistu kaudu oma toodangut turustama.