Millised eeldused peavad olema täidetud, et üldse mesindusega tegelema hakata?
Aleksander Kilk (Eesti Mesinike Liidu esimees alates 1996. aastast, aasta mesinik 2005, pälvis sel aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi): Eelkõige on vaja tõsist huvi mesilaste ja mesinduse, aga ka laiemalt looduse vastu. Tuleb arvestada, et mesilaste jaoks tuleb leida aega kevadest sügiseni – küll mitte iga päev, aga kord nädalas siiski. Peab olema koht, kuhu mesilased panna, kus neil on lähiümbruses korjemaad ja joogivett. Mesilased peaks paigutama nii, et neist ei kujuneks oht või ebamugavus pereliikmetele, naabritele, loomadele. Mesilastarude asukoht ei tohi olla liiga tuuline või niiske, olema peab pisutki päikesepaistet.
Jorma Õigus (EMLi koolituskeskuse aktiivne koolitaja, mesinik aastast 2003, praegu 100 mesilasperet, tema Mulgi-Mõisa kaubamärgiga tooted kannavad märki „Tunnustatud Eesti maitse”): Esiteks peab veenduma, ega mesilasemürgi vastu pole tugevat allergiat. On hea, kui olete kord mesilase käest nõelata saanud ja kogemus on olemas. Väike paistetus on loomulik ja see on isegi liigesehaigusi raviva toimega, aga kui tekib äge reaktsioon, ei saa te mesilastega toimetada. Mesilaste pidamiskoha leidmine on muutunud lihtsamaks: tänapäeval peetakse neid kõikvõimalikes kohtades, nii linnas rõdul ja majakatusel kui ka suvilas, metsas, koduaias. Mesilaste tõud ja rassid on aretatud selliseks, et nad ei kipuks inimesi ja loomi nõelama, see võimaldab neid pidada ka inimeste läheduses. Samas eeldab see, et mesilaspered on puhtatõulised.