Mahetootjaid ootavad muudatused

Ligi pool Eesti lammastest peetakse mahepõllumajanduslikuna, kuid praegu nende villa ja nahka mahemärgiga müüa ei saa. Foto: Urmas Luik

Eesti euroliidu eesistumise ajal lepiti kokku määruses, mis muu hulgas peaks parandama maheseemne ja -loomade kättesaadavust, muutma kontrolli mahetootjate üle riskipõhiseks ning mahepõllumajanduslikuna saab toota ja märgistada senisest enam tooteid.

Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu räägib, et kui praegu saab mahepõllumajanduslikuna toota ja turustada vaid toiduks ja söödaks mõeldud saadusi, siis edaspidi laieneb võimalus ka villale, puuvillale, töötlemata nahkadele, eeterlikele õlidele ja mesilasvahale.

„See muudatus on positiivne näiteks Eesti mahelambakasvatajate jaoks,” märgib Suu. „Ligi pool Eesti lammastest peetakse mahepõllumajanduslikuna ning Eesti mahelambakasvatajad on soovinud oma mahelammaste villa ja nahku mahepõllumajanduslikuna toota ja turustada. Senine määrus seda ei võimalda.”

Veel paraneb maheseemne ja maheloomade kättesaadavus. „Praegu pole maheseemet ja maheloomi piisavalt saada. Seetõttu peavad mahetootjad mahepõldudele külvama tavaseemet ja tooma maheettevõttesse tavaloomi, kes peavad seejärel üleminekuaja läbima,” seletab Suu.

Olukorra parandamiseks lisatakse seemne jaoks uued mahetingimustesse sobiva taimse paljundusmaterjali kategooriad – mahe heterogeenne paljundusmaterjal ja mahesordid. „Ühtlasi ei pea heterogeense paljundusmaterjali tootmisel täitma sordikaitse ega sertifitseeritud seemne tootmise nõudeid, neid on mahetootjatel siiani olnud keeruline täita,” lisab Suu.

Edaspidi tuleb luua maheloomade andmebaasid. Ühelt poolt aitaksid need analüüsida maheloomade turuolukorda, teisalt saaks andmebaasist infot, kui palju ja milliseid maheloomi turul saada on. „Kui turul on saada mahetootja jaoks sobivast liigist või tõust maheloomi, siis maheettevõttesse tavaloomade toomiseks luba ei väljastata,” toob näiteks Suu.

Teatavasti on mahetoodetele seatud ranged reeglid ja edaspidigi ei tohi kasutada sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega mineraalset lämmastikväetist.

„Siiski satuvad vahel mittelubatud ained mahetoodetesse mahetootjast olenemata, näiteks mullast, veest või tuulega kõrval olevalt põllult. Selleks, et neid riske veelgi maandada, peavad mahetootjad hakkama rakendama täiendavaid ennetusabinõusid. Pole veel teada, millised need olema saavad, sest Euroopa Komisjon alles töötab neid välja,” räägib Suu.

Uuendusena võimaldatakse väiketootjatele, kes tegutsevad samas geograafilises piirkonnas ning kes turustavad oma tooteid ühiselt, rühmasertifitseerimine. See peaks nende tegevust lihtsustama ja soodustama mahepõllumajandusele üleminekut. Eesti kontekstis saab näiteks tuua Peipsi-äärsetel aladel sibulakasvatusega tegelevad väiketootjad. Tootjate rühma saavad kuuluda põllumajandus- või vesiviljelustootjad.

Mahetootjaid kontrollitakse igal aastal vähemalt kord kohapeal ja reeglina jääb see kohustus alles. Küll aga võib tulevikus väikese riskiga ettevõtteid kontrollida iga kahe aasta tagant. Väikese riskiga ettevõtteks kvalifitseeruvad need, kellel ei ole kolme aasta jooksul tuvastatud rikkumisi.

„Eesti mahetootjad on üldiselt seaduskuulekad ja meil on palju mahetootjaid, kellel on üksnes looduslikud rohumaad, millel kasvatatakse lambaid või lihaveiseid. Neid ei oleks edaspidi igal aastal vaja kohapeal kontrollida. Seega on tegemist Eestile soodsa muudatusega, mille tulemusena väheneb ettevõtjate halduskoormus, samuti võimaldab see Põllumajandusameti ning Veterinaar- ja Toiduameti kontrolle riskipõhisemaks kujundada,” selgitab Suu.

Kõik muudatused jõustuvad 2021. aastast.