Mooste mõisas käib elu täistuuridel

Vibumeister Jaco Wessels kolis Moostesse elama kaugelt Lõuna-Aafrikast. Foto: Kristina Traks

Vaevalt oskas Põlvamaa Mooste mõisnik Eduard von Nolcken mõisa rajades mõelda, et saja aasta pärast tegutseb mõisas hulk ettevõtjaid ja paigast on saanud piirkonna kultuurisüda.

Samal ajal kui paljud Eesti mõisad lagunevad unustatuna, on Mooste mõis säilinud kompleksselt ja algselt rajatud 23 hoonest on 20 alles, suurem osa korda tehtud ja kasutuses. Seda mõisa hakkasid Nolckenid, kellele kuulus Liivimaal lausa 15 mõisavaldust, rajama 1905. aastal ehk ajal, kui mõisaid enamasti põletati. Sissetuleku andis põllumajandus ja piiritusetootmine. Raha pidi mõisnikul ehituseks olema piisavalt, sest kogu suur kompleks ehitati üles vaid kümne aastaga. Nõukogude ajal oli mõisa saatus sarnane paljude teistega: kõrvalhooned lagunesid, kohalik sovhoos kasutas neid mitmel otstarbel.

Nüüd on saja-aastase kivimüüri taga peituvad mõisahooned täis igasuguseid ettevõtmisi alates vibumeistri väikesest töökojast ja lõpetades rahvamuusikakooliga, kus saab õpetust 150 muusikahuvilist ja millel on filiaal Viimsis.

„Meil on Moostes väikest viisi ettevõtlusinkubaator, vast oma 20 ettevõtet ja MTÜd on siin tegutsemas,” ütleb sihtasutuse Mooste Mõis juhataja Ulla-Maia Timmo. „Mõisakompleksi aktiivsem arendamine ja ülestöötamine sai alguse kümme aastat tagasi, kui Mooste vallavanem Ülo Needo asja vedama hakkas. Eesmärk oli mõis korda teha ja leida hoonetele kasutus. Ega praegu vist keegi poleks säärast hullust julgenud ette võtta, sest omanikud olid tollal kõikidel majadel erinevad ja alguses oli vaja majad kokku osta. Ülo ütles, et Moostes peab käima rohkem rahvast kui Malta saarel. Eks näis! Rahvast käib siin juba palju – teatrid annavad etendusi, kontserdid ja firmaüritused toimuvad, suvel on Mooste armastatud pulmapidamiskoht.”

Timmo lisab, et pigem võib areng pidurduda seetõttu, et tulijatele pole pakkuda elamispinda. „Siinkandis on müügis olevat talu juba väga raske leida, aga ilmselgelt ei meelita inimest maale elama korter paneelmajas.”

Vibumeister Lõuna-Aafrikast

Vibumeister Jaco Wessels kolis Moostesse elama kaugelt Lõuna-Aafrikast. Tema lugu on klassikaline: Jaco leidis kaasa Eestist ja siis polnud muud varianti, kui töökoda tuli üles seada Moostesse. Jaco räägib, et teeb Moostes sama, mida tegi kodumaal ja on teinud juba 20 aastat – valmistab vibusid. „Müüsin neid enne üle maailma ja teen seda ka praegu. Seega polegi mingit vahet, kus ma füüsiliselt asun.” Ta näitab parasjagu pooleli olevat vibu, mis on tellitud Hispaaniasse. Järgmine tellimus on ootel Hollandist. „Olen lapsest peale vibu lasknud ja oli loogiline, et hakkan neid ka ise valmistama.” Muidugi on mees osav vibulaskur ja võitnud hulgaliselt nimekaid võistlusi.

Kogu töö teeb Wessels ära käsitsi, materjaliks kasutab eebenipuud ja Karjala kaske, aga ka fiiberklaasi. „Ühe vibu valmistamine võtab koos pausidega aega umbes kaks nädalat. Liimin vibutooriku mitmest osast kokku ja siis peab see kuivama. Viimistlus võtab samuti palju aega, näiteks lakkimiseks kulub nädal, kuna lakikihid peavad vahepeal kuivama,” jutustab ta. Wesselsi tehtud vibusid kasutab mitu Eesti sportlast.

Krohv rändas Katarisse

Vibumeistri kõrvaltoas on end sisse seadnud savikrohvimisfirma Saviukumaja OÜ. Ettevõtte projektijuht Indrek Kerbo räägib, et jagatakse nõu savi- ja lubikrohvimise kohta, samuti müüakse kõiksugu peenviimistlusmaterjale ja tehakse krohvitööd. Müüdav savi on kohalik, pärit siitsamast Lõuna-Eestist. Savi on Lõuna-Eestis ammusest ajast teada hea odav ja kättesaadav ehitusmaterjal. „Ökoloogiline ehitamisstiil kogub aina enam hoogu ja võrreldes 11 aasta taguse ajaga, kui meie tegevust alustasime, on need materjalid muutunud palju populaarsemaks,” kinnitab Kerbo. „Savi on tänuväärt materjal ja kui sellest õigesti ehitada, siis on see sama vastupidav nagu betoon.”

Võti on Kerbo sõnul katuse vettpidavuses. Mitmel pool võib näha vanu savist kõrvalhooneid, mis on jäänud katuseta ja millest suurt midagi järel polegi. „Savimaja peab olema kuiv, siis see püsib. Kui aga katus on katki ja seinad saavad niiskust, siis muutub savi pehmeks ja juba mõne aastaga on seintest järel vaid punane hunnik,” sõnab ta.

Savi- ja lubikrohve kasutatakse palju siseviimistluses, eriti vanades hoonetes. Materjali värvivalik ei piirdu ammu enam valge ja punakaga, vaid leidub kõikvõimalikes toonides segusid. Eesti savikrohvimeistrid tegutsevad ka piiri taga. Just intervjuu ajal on Saviukumaja saatnud suure koorma krohvi koos kahe Eesti meistriga kaugele Katarisse, kus hulk seinu vajab valgeks krohvimist. „Savi oleme eksportinud Saksamaale, Soome, Norra. Seal ei ole niipalju savimaid kui meil ja sellepärast on materjal ka kallim,” selgitab Kerbo.

Kõige ilusam töökoda

Veel samm edasi tegutseb Sireli talu villakoda ja pood, kus kõik valmistatav müügil on. Neli naist valmistab siin lambavillast ja -nahkadest riide- ja käsitööesemeid alates sisetaldadest ja lõpetades tekkide-patjadega. Villakoja perenaine Astrid Allese räägib, et kõik tooted on sada protsenti naturaalsed ja tooraine pärit enamasti Eestist. „Valged nahad tulevad Eesti lammastelt, halle Gotlandi lamba nahku saame Saaremaalt, kirjud ja tumedad nahad Soomest. Koostööpartneriks on meil ka kobras, tema nahka kasutame mõnes tootes puhtalt ilu ja uhkuse pärast,” muigab Allese.

Ta näitab villakoja hitt-toodet, lambanahast sisetaldu. „Väga ohtlik toode, võib jääda sõltuvusse! Vaata meid – me juba olemegi kõik sõltuvuses,” hoiatab ta. „Taldu saab kanda aasta ringi. Jah, suvel ka! Lambanahk ei lase jalal higistada ja kuna suvejalatsid on enamasti väga õhukese tallaga, siis selline lisatald annab jalatsile vedrustust juurde. Need tallad sobivad ka tenniste või baleriinade sisse, näiteks tantsijad kasutavad neid väga meelsasti.”

Sireli talu lambakraam on müügis veel Tallinnas kolmes kohas, kuid kõik valmistatakse just Moostes. Müüdud on tooteid ka välismaale ja päris kaugetesse maadesse, nagu Austraalia, Kanada, Jaapan. Soomest-Rootsist rääkimata. Õmblustöö käib villakojas naeru ja lõõpimise saatel. Allese teatab veendunult, et just siin kõrgete lagede all asub Eesti kõige ilusam töökoda.

Muusikaelu keskus

Vanast lehmalaudast ümber ehitatud Mooste Folgikojast on vaid mõne aastaga saanud esinemispaik, mille nii mõnigi kord leiab samalt pulgalt Nordea, Jõhvi ja Pärnu kontserdimajaga. „Ega Tallinna inimene naljalt ei tea, kus on Mooste, aga ometi käivad meie juurest läbi paljud tuurid. Ongi nii, et muusikud juba ise tahavad siia tulla ning publikki tuleb meelsasti. Moostes käiakse kontserdil või etendust vaatamas üle Lõuna-Eesti, võib küll öelda, et siia on kujunemas Lõuna-Eesti muusikaelu keskus,” sõnab Ulla-Maia Timmo.

Küllap on selle kinnituseks rahvamuusikute Krista ja Raivo Sildoja veetud viis aastat vana Mooste Rahvamuusikakool, mille õpilaste arvuks nimetab Krista Sildoja uskumatud 150 huvilist. Tõsi, osa neist ei käi koolis mitte Moostes, vaid hoopis Viimsis, kus tegutseb Mooste Rahvamuusikakooli filiaal ja õpetatakse kitarri.