Kaja Piirfeldt: kogu aeg tuleb juurde õppida

Remmelgamaa talu perenaine Kaja Piirfeldt. Foto: Toni Läänsalu

Remmelgamaa talu perenaine Kaja Piirfeldt on lõpetanud põllumajandusliku tootmise ja ettevõtluse erialal Türi Kõrgema Põllumajanduskooli, millest nüüd on saanud Järvamaa Kutsehariduskeskus ja kus ta praegu ka ise õpetab. Seejärel õppis ta Olustveres raamatupidamist ja dokumendihaldust.

Peale selle on ta omandanud jõudluskontrolli assistendi, seemendustehniku ja taimekaitsevahendite professionaalse kasutaja õigused. Mullu lõpetas ta Tallinna Ülikooli põllumajanduse ja majanduse õpetajana ning kavatseb veelgi edasi õppida.

Küsime mullu parimaks maamajanduse eriala õpetajaks valitud noorelt naiselt, milline haridus peaks olema ühel põllumajandusettevõtjal, kui ta tahab olla omal alal edukas.

Olen ikka öelnud, et põllumeheks ei hakata, vaid sünnitakse ja õpitakse. Loomulikult on kokkupuude maaeluga alates varasest noorusest väga suur eelis. Et põllumajanduses ettevõtjana läbi lüüa, peaksid olema teadmised nii looma- kui ka taimekasvatusest ja seda hoolimata sellest, kummale ettevõte on spetsialiseerunud. Ka teravilja või muu loomakasvatuse sisendi kasvataja peaks üldjoontes teadma, kuidas sööt ja selle kvaliteet looma toodangut ja tervist mõjutavad. Samuti on oluline majandusharidus: ettevõtja peab oskama oma finantse ja majandustegevust planeerida ja hallata, aru saama turu toimimise põhimõtetest ja teadma, mis on tema toodangu omahind. Peab suutma juhtida riske ja planeerida oma tegevust. Samavõrra tarvilikud on sotsiaalsed oskused ja psühholoogiateadmised ning iseõppimise võime.

Soovitan kindlasti omandada laiem eriala (looma- või taimekasvatus, põllumajandussaaduste tootmine), ükskõik, kas kutse- või kõrgkoolis. Enamasti sisaldavad need õppekavad ka ettevõtluse moodulit, juhtimise ja majandamisega seotud aineid võiks siis juurde võtta. Teooriaga koos peaks suurt rõhku pöörama praktilisele õppele. Kindlasti tuleks kasutada kõiki võimalusi kogemuste vahetamiseks: seda nii erialaorganisatsioonide tegevuses osaledes kui ka temaatilisi üritusi, näitusi, messe, õppepäevi külastades. Märksõnad, mis iseloomustavad tänasele põllumajandusettevõtjale vajalikke oskusi ja omadusi, on kindlasti paindlikkus ja kirg oma töö vastu, saavutusvajadus. Väga tähtis on aru saada, mida tähendab elu farmerina.

Kuidas leida oma ettevõttesse häid töötajaid ja kuidas neid hoida?

Mind isiklikult on töötajate leidmisel aidanud tutvused. Arvan, et isiklikku kontakti ei maksa siinkohal alahinnata: inimesi, kes tahavad ja oskavad tööd teha, on ka põllumajanduses saadaval, kuid tihti puudub neil ajalehekuulutusele kandideerimiseks kindlustunne: kui pikad on tööpäevad, kas töötasu laekub õigeaegselt ja on õiglane, millised on töötingimused. Enamasti kolitakse töökohale lähemale koos perega ja sellist otsust ei tee vastutustundlik inimene, keda me ju tööandjana otsime, kergekäeliselt. Kui tööandja oma töötajatest hoolib ja lugu peab, ei peeta paljuks tema juurde ka välismaalt tagasi tulla. Ise olen kasutanud tööpakkumisportaale, aga abi on ka töötukassa kuulutustest ning kindlasti tasub kasutada sotsiaalmeediat.

Töötaja hoidmiseks tuleb olla tema vastu aus ehk selgitada, millised on tööülesanded ja -tingimused. Alati tuleb kasuks töötaja vajaduste ja perekondlike kohustustega arvestamine. Loomulikult ka selline töötasu, mis võimaldab normtööajaga ära elada. Töötajate õnnelikuna hoidmine on ettevõtja üks suuremaid ja olulisemaid ülesandeid. Pidev rahulolematus annab kindlasti tunda töötulemustes, omavahelistes suhetes ja tagasilöögina töötajate tervises.

Miks soovitate noortel põllumajandusega seotud erialasid õppida?

Põllumajanduserialad on põnevad ja perspektiivikad. Isegi kui kunagi selles valdkonnas tööle ei hakata, laiendab see silmaringi ja enamik teadmisi, mis on seotud taimekasvatuse või toidutootmisega, on kohaldatavad teistelgi elualadel. Samas on tegemist tegijate alaga: edukas põllumajandustootja oma mitmekülgsete teadmiste ja oskustega on tööturul otsitud ja hinnatud. Samuti võin Järvamaa Kutsehariduskeskuse näitel öelda, et põllumajandust õppivad noored on kuidagi teistsugused: loomadega tegelemine arendab empaatiavõimet, praktikatundide käigus kasvab tehniline taip ja koostööoskus. Põllumajandusharidus annab noortele tugeva aluse elus ükskõik mis alal hakkama saada.

Kas meil on praegu piisavalt võimalusi omandada hea haridus põllumajanduse valdkonnas?

Usun, et võimalusi on, kuid kindlasti on ka puudujääke. Maaülikool võiks pakkuda paindlikumaid õppevorme praktilistel aladel, nagu taime- ja loomakasvatus. Kutsekoolidel on selle koha pealt hästi: valikus on nii töökohapõhine õpe, sessioonõpe kui ka lai valik täiendkoolitusi nii tellimisel kui nii-öelda püsipakkumises. Samas peaksid kutsekoolid rohkem tegelema õppe sisu ja metoodikaga. Õppekavasid tuleks pidevalt ajakohastada. Näiteks on loomakasvatuse moodulid praegu väga piimalehmakesksed, ehkki üle 80 protsendi tänastest loomakasvatajatest huvituvad hoopis lihaveistest.

Täiskasvanud õpilase jaoks, kes tuleb kooli töö ja pere kõrvalt, on eriti tähtis iga seal veedetud tund maksimaalselt ära kasutada ja õppida just seda, mida ta vajab. Kõige lihtsam võimalus on kutseõpetajal õppetöö alguses ja edaspidi jooksvalt pidevalt tagasisidet ja taustainfot küsida ning selle järgi õppetööd võimaluste piires kohendada. Palju kaasatakse lektoreid töömaailmast ja erialaorganisatsioonidest. Pean seda ainuõigeks valikuks: õpetaja peab olema väga motiveeritud seda tööd tegema ja kindlasti peab ta tundma, et tal on, mida teistele edasi anda.