Mõisakassid

Räädu on oma Vesiveski kodu vahetanud välja peamaja vastu, mis paistab taamal. Foto: Taavi Purtsak

Pole ime, kui Lääne-Virumaa Vihula mõisa külastajat tervitab enne administraatorilt toavõtme kättesaamist kass või suisa kaks. 16. sajandist pärit mõisakompleksi on end sisse seadnud Räädu ja Lumi.

Mitu aastat tagasi hakkas mõisakiisu tiitlit kandma Ants. Too kaheksakilogrammine kõuts oli nii mõisapere kui ka külaliste suur lemmik. Nurrus kontoripreilide ja külaliste stressi vähemaks ning oli hea abiline mõisa turundusosakonnas, tutvustades Facebookis Vihula tegevusi ja tooteid. Mõisa turunduse projektijuht Dina Kivi räägib, et kui nad näiteks hõiskasid omalt poolt välja, et on menüüvahetus, siis Ants ikka rääkis reklaami juures oma lugusid, kuidas tema on juba saanud proovida.

Hüljatud kassikesest mõisakõutsiks

Antsu lugu on õigupoolest tõeline tuhkatriinulugu. See oli 2015. aasta paiku, kui üks pisike kassipoeg tõsteti mõisa juures maha. „Keegi sõitis mõisast mööda ja viskas ta välja. Ta oli algul hästi arglik,” meenutab Dina Kivi. Kassikesele pandi süüa, kuid toit jäätus talvel ära. Nii käis ta vahepeal ikka kausi juures mekkimas, kuni ükskord püüdis majarahvas ta kinni. Kass oli tõeliselt tänulik, et endale kodu sai, ja metsikust loomakesest sai kiiresti ilus kodukass.

Nurrus välja kolm hommikusööki

Oma kodumajaks võttis Ants mitmest renoveeritud mõisahoonest just Vesiveski, aga meelsasti mõnules ta aeg-ajalt ka külaliste tubades ning mõnikord koos küülikute ja kanadega farmis. „Väga palju nalja sai siis, kui Ants koos külalistega restorani hommikusöögile marssis ja iga laua juures endale parimaid palakesi nurus,” räägib Kivi.

Samuti tahtis ta mõisa pulmapidudel käia. Muidugi teadis ta täpselt, et sinna ta minna ei tohi. Kui pulm algas tavaliselt kella kuuest või seitsmest, siis üheksa-kümne paiku hiilis Ants uksest sisse ja käis endale meelepäraseid palakesi noolimas. „Sa ütled küll, et ei tohi, ja siis ta on seal ukse juures, aga kui kõik on juba tantsuhoos, käib ta toidu järel,” meenutab Kivi.

Ants oli natuke kaval ka. Veski oli tema kodu, kus teda toideti mitte ainult kassikrõbinate, vaid kõige muu hea-paremaga, mida mõisas leidus. Ta sõi kõhu hommikul täis ja sealt edasi läks näiteks restorani hommikusöögile, kus tegi näo, et siin majas teda üldse ei toideta. Sai sealtki oma palakesed ja järgmiseks sättis end peamaja taga asuva Kaval-Antsu kõrtsi juurde, mis avati keskpäeval. „Seal tegi ta jälle näo: jumala pärast, siin majas pole mind üldse toidetud,” muigab Kivi.

Kogu kassitoitmise lugu tuli välja, kui personal hakkas arutama, et Antsul peaks olema kindel söögikoht, muidu ta käibki kogu aeg näljase näoga ringi. „Siis kõik jutustasid, kuidas ta saab siit ja sealt süüa ning on suisa kolme hommikusöögi peal,” jutustab turundusjuht.

Tõi pruudi majja

Ühel hommikul tuli Ants Vesiveski uksele ja „rääkis” pikalt-pikalt millestki, läks korraks ära ja tagasi tulles tuli oli tal kaasas üks rääbakas kassipreili. „Mitte just väga kena, hullu häälega ja kasvatamatu preilna,” kirjeldab Kivi. Istusid siis kahekesi Veski uksel ja plaksutasid silmi. Ants müksas rääbakat peaga, et näidata – võtke omaks, mina võtsin!

Kutsus siis mõisapere tolle rääbaka, kes hiljem Räädu nime kandma hakkas, sisse ja pakuti pruudilegi head-paremat suupoolist.

Nii need kaks kassi – ilus paks säravakarvaline Ants ja hirmkole rääbakas Räädu koos elama hakkasidki. Avastasid mõisamaid, pikutasid koos päikese käes ja krõbistasid krõbuskeid.

„Ants on meil nüüdseks juba aasta jagu „Vikerkaare teel”, aga Räädu jäigi mõisa ja on siiani,” ütleb Kivi. Mullu talvel elas kass katlaruumis, aga eks iga hing soovib suhtlust ja paikätt – nii otsis Räädugi seltsi ja kolis Veskisse inimeste sekka elama.

Räädu lugu kordus

Kass Räädu mõisa tulemise lugu kordus mõni aeg tagasi, kui ta kutsus oma veidi argliku musta sõbra Veskisse sööma.

„Kõik oli justkui déjà vu – kassike uksel, „räägib” ja mõne aja pärast kutsub musta kassi õhtustama,” lausub Kivi. Uus kass sai nimeks Lumi. Kord olnud hästi tuisune päev ja must kass nägi välja justkui lumememm: paks ja tihe kasukas üleni lumine, kust vaatavad vastu ilusad suured ümmargused silmad, räägivad nimesaamisest mõisa kontoritüdrukud.

Räädu näitas Lumele ette, kus on söögikauss ja kus magamisase. Must kassike Lumi on veel veidi arglik ja külalistele väga ligi ei poe, aga mõisa kassiks peab end sellegipoolest ja on mõned mõisa inimesed juba omaks võtnud.

Räädu on aga ajapikku senise öökodu Veskis vahetanud peamaja diivani vastu ja nurrub oma nurrulaulu kõikidele külalistele, kes tema kõrvale istuvad. Seda võimalust paljud kasutamata ei jäta. „Tema töötab meil seega administratsioonis,” võtab Kivi kassiloo kokku.