Vanu maitsvaid sorte tasub hoida ja kasvatada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Oasortide mitmekesisus on suur.

FOTO: Wikipedia, Neil Palmer

Lähenevaks aiahooajaks köögiviljaseemneid tellides ja ostes ei maksa ära unustada väga hea maitsega vanu sorte. Endale olen just nende seast leidnud mitu lemmikut.

Uusi sorte tuleb peale igal aastal. Muidugi oleks ahvatlev vaadata, kuidas need meil kasvaksid, ja tahaks proovida, millise maitsega uustulnukad siis üllatavad. Kuid kõike ei jõua nagunii katsetada ja koduaias on õigem tegutseda kindla peale: ei ole ju mõtet vaeva näha aiaviljaga, mille maitse on kõigest keskpärane. Kui aretustöö on aga aastaid liikunud selles suunas, et sort olgu hästi saagikas ja pidagu haigustele vastu, viljad olgu ühesugused ja valmigu korraga, säiligu hästi ja kannatagu pikki vedusid, siis kõige selle hea juures, mis samas ei olegi koduaias esmatähtis, läheb midagi ka kaduma. Tihtipeale kannatavad just maitse ja lõhn ning nõnda polegi uustulnukailt alati maitseelamusi loota. Samas ei tähenda see, et uute seas ei olegi maitsvaid köögiviljasorte ning eks me kõik kasvatame näiteks varast saaki tahtes ka varajasi hübriide.

Vanal on korraga mitu nime

Asjatundjad peavad vanadeks neid sorte, millel on iga üle 50 aasta, need, mis olid olemas enne 1949. aastat, on juba väga vanad. Nende seas on nii tublide aednike säilitatud ja paljundatud maa- ehk rahvaselektsioonisorte kui ka kutseliste aretajate loomingut.

Maasorte ei ole üha paremat tahtes aretusega palju muudetud, kasvatajad on aastaid välja valinud parimad taimed, millele sobivad kodukoha kasvutingimused. Vanu sorte kutsutakse ka põlis- ehk pärandsortideks. Nende viljad ei ole tavaliselt nagu ühe vitsaga löödud, see-eest on need geneetiliselt mitmekesisemad ja nüansirikkama maitsega. Neid tasub säilitada kasvõi seepärast, et seda rikkust oleks tulevikus võimalik uurida ja aretustöös kasutada.

Põlis- ehk pärandsordid on suur kultuuriväärtus. See tundub justkui iseenesestmõistetav, kuid ka eesti keelde tõlgitud raamatus „Gurmeeaed. Kõige maitsvamad köögiviljad” kirjutab rootsi aednik Lena Israelsson nii: „Viimase 10 000 aasta areng kogu maailma aianduses on toimunud tänu mitmekülgsusele. Iga põlvkond on kasvatanud ja säilitanud parimaid sorte ning pärandanud need ka järgmisele põlvkonnale. Kui meie hakkame teatepulka edasi andma, siis tekib suur probleem, sest ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni väitel oleme kaotanud 3/4 maailma sordirikkusest ja seda vähem kui 100 aastaga. Kahjuks jätkub praegugi sortide kadumine ja need kaovad väga kiiresti. Vanade sortide asemele tulevad hübriidid ja geenimutatsiooniga sordid. Ühe kolmandiku sellest, mis on maailmas praegu veel vanast alles, kaotame enne 2050. aastat.”

Kuid sel sajandil on vanu sorte laiemalt väärtustama ja tutvustama hakatud. Näiteks Soomes tegutseb vanade sortide ühing Maatiainen, Taanis Frøsamlerne, Norras Planteklubben, Rootsis on samalaadse ühingu nimi Sesam. Paljud vanad sordid on näiteks Rootsis kadumast päästetud kultuurtaimede mitmekesisuse programmiga (vt www.pom.info), mis käivitati 2000. aastal parlamendi otsusega: inimesi kutsuti üles saatma veel säilinud põlissortide seemneid. Kokku tuli 175 sordi seemneid, peamiselt herneid ja ube, aga ka naeri, kaalika, oblika, tubaka jm seemet.

Ka Eesti on ammu heaks kiitnud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi säilitamise ja kogumise kohta saab huviline teavet Eesti Taimekasvatuse Instituudi kodulehelt (www.etki.ee/geneetilised-ressursid). Lisaks teadlastele tegelevad meil vanade sortidega MTÜ Maadjas (nende tegevusest lugege www.maadjas.ee) ja mitu muuseumi. 2008. aastast on ELi direktiiviga lubatud ka siin kohanenud vanade sortide seemnete turustamine, kui need on kadumisohus inimtegevuse või keskkonnamuutuste tõttu. Sellised sordid registreeritakse sordilehel ja neid nimetatakse säilitussortideks.

Eesti paremate ja tuntumate maasortide hea tutvustus ilmus mullu Eesti Looduse aprillinumbris („‘Kõpu’, ‘Viiner’, ‘Kihnu kirju’ ja teised vanad sordid”). Autorid on kõik selle teemaga lähedalt seotud: Külli Annamaa on ETKI osakonnajuhataja, Ingrid Bender samas teadur, Annika Michelson Maadja eestvedaja ja Anneli Banner aednik Eesti Vabaõhumuuseumis.

Paljudele meeldivad meie maasortidest näiteks punase koorega kartul ‘Väike verev’, pesasibul ‘Peipsiäärne’ ning tõesti mahlased ja maitsvad kaalikad ‘Kõpu’ ja ‘Kohalik sinine’. Võõrad kaalikasordid on meie mullas kasvades hoopis puisemad. Kaalikaseemet hakati rahva tungival nõudmisel Jõgeval taimekasvatusinstituudis mõne aasta eest müügiks kasvatama ja kuigi seemet ei pruugi veel kõigile jätkuda, tasub seda vähemalt nõuda ja otsida.

Kuidas leida teiste vanu sorte?

Paljusid köögivilju on meil laiemalt kasvatama hakatud alles 20. sajandil ning neil kultuuridel ei ole muidugi siinseid pärandsorte. Kindlasti on maitse-eelistustel omad rahvuslikud ja piirkondlikud eripärad ja tähtsat osa mängib harjumus.

Arvan siiski, et maitsta tasub teistegi rahvaste pärandsorte – viletsa maitsega köögivilju poleks ju põlvest põlve alles hoitud ja vähemalt osale neist sobivad ka meie kasvutingimused. Mulle meeldib näiteks väga keskvarane lattoa sort ‘Goldmarie’: taim kasvab tugedel kuni 3 m kõrguseks, võikollased lapikud kaunad kumavad kergelt läbi ja on noorelt nii hõrgud, et mina ei lase neil küll kunagi maksimaalset pikkust (kuni 25 cm) täis kasvada. Oad on enne söödud. Kui esimest korda lattuba kasvatasin, sattus sordiks juhuslikult ‘Goldmarie’ ja mul polnud siis aimugi, et tegu on vana Prantsuse sordiga, mida hinnatakse nii Euroopas kui ka Ameerikas. Igal aastal pole ma seda seemet kahjuks poest leidnud, nii olen proovinud teisigi sorte, kuid nende maitse pole mu meelest samaväärne. Võib-olla olen ‘Goldmariet’ külvanud ainult enam-vähem ilusa suvega aastatel, igatahes on see sort alati hea saagi andnud ja taimi pole ma ette kasvatanud.

Internetis aitab vanadele sortidele jälile jõuda see, kui kasutate otsides ingliskeelseid märksõnu heirloom seeds või näiteks rootsikeelsete allikate korral sõna kulturarv.

Muidugi võiks seemnepakkidel kirjas olla, kui tegu on mõne teise rahva hinnatud pärandsordiga – usun, et see oleks hea müügiargument, meil ei ole seda aga vist veel oluliseks peetud. Rootsis on pärandsortide seemnepakkidel näiteks kasutatud logo Grönt kulturarv.

Samas olen rõõmuga tõdenud, et meie paremates seemnepoodides on varakevadel müügil päris palju maitsvaid pärandsorte, nii et neid ei olegi alati vaja endal kaugelt tellida. Kui mõnda nimetada, siis kohe meenuvad punapeedid ‘Chioggia’ (ristlõige on valge-punasekirju) ja ‘Bull’s Blood’, millel on ka peedipunased lehed. Ilus mustjasroheliste lehtedega palmkapsasort ‘Nero di Toscana’ sobib lillepeenrassegi ja müügil on olnud ka kõrvitsat ‘Potimarron’. Jaapanis tuntakse sama Prantsuse põlissorti ‘Red Kuri’ nime all. Mõlemast otsast natuke teritunud kõrvits kaalub umbes 1,5 kg ja on tumeoranži viljalihaga. Ahjus küpseb pehmeks ka kõrvitsa koor.

Selliseid hõrgutisi aitab üles leida see, kui enne seemnepoodi minekut internetis seemnekatalooge uurida. Rootsis pakuvad pärandsorte näiteks firmad Impecta (www.impecta.se) ja Runåbergsfröer (www.runabergsfroer.se), Itaalia köögiviljamaitsete lätteile jõuate aadressil www.gourmetgarage.dk ja www.seedsofitaly.com, Ameerika valikuid aga vaadake www.theheirloomseedstore.com. Väga hea valik pärandsorte on aadressil www.graines/baumaux.fr, lähem tutvus eeldab prantsuse keele oskust.

Huvi kasvatada vanu maitsvaid sorte saab kindlasti tuge raamatust „Gurmeeaed. Kõige maitsvamad sordid”, sest just selliste sortidega Stockholmis elav Lena Israelsson tegeleb. Enamik neist kasvaks hästi Eestiski. Kasvatussoovituste, isuäratavate retseptide ja köögiviljade degusteerimisõpetuse kõrval on teoses ka sortide päritolulugusid. Näiteks ilusast punasest koonuskapsast ‘Kalibos’ olid alles ainult kuuldused. Siis tõusis sort aga surnuist üles: see leiti ühest Põhja-Tšehhi külast, kus seda oli kasvatatud juba vähemalt 19. sajandi esimesest poolest. Seemet hakati jälle paljundama. Mahlakas ‘Kalibos’ on imeline, kui seda süüa peenteks ribadeks lõigatult toorsalatina, kastmeks oliiviõli ja sidrunimahl, peale võib raputada parmesani. Maitsvaim suvikõrvits on Rooma lähistelt pärit põlissort ‘Costa Romanesco’. „Piklikud tumerohelised viljad on heledamate ribide ja träpsudega. Itaalia turgudel näeb tihti sõrmesuurust vilja koos õiega. Nii varases kasvujärgus korjatult on maitse kõige parem. /…/ ‘Costa Romanesco’ kasvatab palju isasõisi. Neid võib fritreerida või täita ricotta ja spinatiga ning gratineerida,” kirjutab Lena Israelsson.

Kõike ei pea muidugi ise kasvatama. Tähtsam on üles leida sordid, mis just teile maitsevad, ja nendest koduaias ja -köögis rõõmu tunda.

Tagasi üles