Meie ornitoloogide ja linnupildistajate üks salasoov on näha habekakku. See Põhjala metsade asukas on viimase paarikümne aasta jooksul otsekui trotsides talvede pehmenemist ja lumikatte tüseduse kahanemist hakanud üha sagedamini endast märku andma ka Eesti looduses.
Ülemöödunud sajandil oli ta Ida- ja Kirde-Eesti põlismetsades hajus haudelind, siis aga muutus üsna haruldaseks talikülaliseks. Mõnel pakaselisemal talvel täheldati selle öökulli invasioone – oma tavapärasel asualal karmistunud elutingimuste, eeskätt toidunappuse juurest pagemist.
Habekakk on üks suuremaid kakulisi, lausa väikese hane kasvu. Kaalult jääb ta küll kassi- ja lumekakule alla, ent tiibade sirulaius on peaaegu sama ja manöövrivõime paremgi. Lennul hoiab ta tiibu kumeras ning võib liikumatuil tiivul pikalt ja hääletult lauelda. Ülihea kuulmine võimaldab ka lume all liikuvaid leet- ja uruhiiri (metsatundras lemminguid) täpselt välja peilida ja lennult järsult pidurdades neid isegi poole meetri paksuse lume alt küünistesse rabada. Enamjao saaki püüab ta oksalt või puutüükalt varitsemise-kuulatlemise järel.
Suurepärase kuulmise tagab habekakule omapärane näoketas: see on väga lame, nii et külje poolt vaadates jääb mulje, justkui oleks lind nägupidi vastu seina põrganud. Selline näoketas toimib ekraanina-helipüüdurina ja suunab pisimagi kahina kõrvadesse, nii et kakk saab ohvri asukoha asimuuti hinnata poolekraadise täpsusega. Põhiline jahiaeg on videvikutundidel.
Habekaku sulestik on ülapoolel halli-pruunimustriline, alapoolel valkjas ja pruunitriibuline, saba pruuni-hallivöödiline ja pea hall peene pruuni kirjaga. Näomuster on pruunide ja valgete poolrõngastega, kollase noka kõrval valged poolkuud, noka all nagu must habemetutt ja lõual valkjad bakenbardid.
See kakk on levinud põhjapoolkera okas- ja segametsade vööndis, Euraasias Põhja-Rootsist ja Soomest Kolõma ja Sahhalinini. Pesitsevate paaride arv on aastati üsna heitlik – näiteks Skandinaavias 500 ja 2000 paari vahel. Eestis on habekakku hakatud suviti järjest sagedamini kohtama viimase veerand sajandi kestel, esimene pesaleid aga tehti kevadel 2009 Ida-Virus. On mitmeid pesitsusoletusi ka mujalt, ent enamasti ikka Põhja-Eestist.
Veebruarist alates asub talvel moodustunud kakupaar sobivale territooriumile, mida isane „tähistab” pulli ammumist meenutavate kumedate uu- või buu-hüüdudega, tosin korda järjest. Pesitsetakse teiste suurlindude vanades pesades. Kurnas on 3–5 muna. Pojad kooruvad neljanädalase haudumise järel, veedavad pesas 30 päeva, siis turnivad okstel ringi, hakkavad paari nädala pärast lendama, aga saavad vanematelt toitu veel kuue nädala ringis.
Muidugi on selline haruldane linnuliik Eestis range kaitse all.