Ilmatark: Õhumasside kütkes

FOTO: Arvet Mägi

Ilm on kohati olnud väga muutlik: kord lumi tuleb, siis läheb, ja jälle uuesti, kuigi talv on mõneks ajaks nüüd küll juba püsima suutnud jääda – nii on ka õhumassidega, mis vahetuvad umbes sama sageli, nagu vahetatakse sokke. Seepärast on asjakohane arutleda ja mõelda, mis on õhumassid ja kuidas need mõjutavad Eesti ilma.

Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus (kõrgus aluspinnast) on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas (laiuses) võib see katta sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige erineva tiheduse poolest. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas. Frondi üleminekul võib kogeda järske ilmamuutusi.

Selleks, et tekiks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema. Õhumassi moodustumiseks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab see õhk teatud kindlad omadused, ja ongi tekkinud õhumass, mis võib jääda oma endisele asukohale või hakata liikuma kuhugi mujale, st koldest eemale – teise aluspinna kohale jõudes hakkab see muutuma (transformeeruma), kuid seegi protsess võtab aega.

Õhumasside levinuimad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline klassifikatsioon. Viimase alusel jagunevad õhumassid nii: arktiline / antarktiline, polaarne, troopiline ja ekvatoriaalne. Lisaks jagunevad need omakorda, v.a viimane, merelisteks ja mandrilisteks; siiski on viimasel ajal hakatud ka ekvatoriaalse õhumassi puhul eristama merelist ja mandrilist tüüpi (Jürissaar, 2011), kuigi see õhumass on mandri kohal niiskem kui ookeani kohal (transpiratsiooni tõttu). Lisaks väidetakse mõnikord, et arktiline õhumass saab olla ainult mandriline, sest see on väga kuiv ja külm – väide kehtib siiski paremini antarktilise õhumassi kohta. Eestisse võivad jõuda kõik õhumassid peale ekvatoriaalse õhumassi (ja antarktilise, kui eristame seda arktilisest õhumassist). Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, seda ei pruugigi igal aastal juhtuda. Konkreetsel õhumassil võib olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti ühest õhumassist teiseks muutumise staadiumis.

Tuleb tõdeda, et Eestis on tegelikult ülekaalus importilmad, st ilma kujundavad rõhkkonnad ja õhumassid, mis kujunevad kuskil mujal välja ning saabuvad kauge maa tagant. Näiteks on üsnagi tüüpiline see, et Eestisse jõuab väiksematelt laiustelt selline õhumass, mis oli alguses troopiline, aga teekonna jooksul on omandanud juba polaarse õhumassi omadusi. Siis võidakse öelda, et tegu on lähistroopilise õhumassiga, kuigi sellist õhumassi klassifikatsiooni tavaliselt pole.

Termodünaamilise klassifikatsiooni järgi võivad õhumassid olla ebastabiilsed ehk labiilsed, stabiilsed ja ükskõiksed ehk indiferentsed. Õhumassi tasakaalu ja kihistuse määrab ära nii aluspind, päevane soojenemine / öine jahtumine, sünoptiline olukord, niiskussisaldus kui paljud muud tegurid. Labiilne on tavaliselt niiske õhumass, mis on antitsükloni servaalal või mõne frondi läheduses, suvel sagedamini päevasel ajal maismaal, sügisel ja talvel avatud veekogude kohal; selle tunnuseks on konvektsioonipilved (rünk- ja rünksajupilved), atmosfäärinähtustest aga hoogsajud, äike ja pagi. Stabiilne õhumass on tavaliselt külma aluspinna kohal, näiteks soe õhk suhteliselt külma veekogu kohal või kui õhumass on väga kuiv, väga sageli on see nii kevadel merede-ookeanide kohal või talvel sulailmaga ja antitsüklonites; stabiilsuse väliseks tunnuseks on näiteks kihtpilved ja udu. Ükskõikne õhumass on tihti kohaliku päritoluga, sel võib olla nii labiilsuse kui stabiilsuse tunnuseid olenevalt näiteks sellest, kas on päev või öö; kirjanduses käsitletakse seda õhumassi tavaliselt väga napisõnaliselt.

Nädal algas tsükloni idaservas tugevneva kagutuule ja kohatiste lumesadudega (enamasti lääne pool). Ilm muutus soojemaks, kohati (lääne pool) läks isegi sulale, kuid talv veel läbi ei saanud, sest idapoolne antitsüklon tugevnes uuesti. Selle mõjul talv veel jätkub mõnda aega ja Tartu maraton saab peetud talvistes oludes.

Tagasi üles