Taimed vähiravis

Kasekäsnatee valmistamiseks on kõige parem võtta väikesteks tükkideks purustatud 50 g kasekäsna ja valada üle 500 ml 50–60kraadise veega, lasta termoses kuus tundi tõmmata. Foto: Urmas Luik

Kuigi meditsiin areneb pidevalt, on kasvajate ravimisel ikka taimi kasutatud, eriti siis, kui arstid lootust või ravi tulemusi ei anna. Ka mitmed vähiravimid on taimedest sünteesitud.

Kõige tuntum abivahend on must pässik ehk rahvakeeles kasekäsn. Kasekäsnateed juuakse nii üldtugevdava vahendina kui ka immuunsüsteemi toetamiseks. Kasekäsn tõstab meie tapjarakkude aktiivsust 300 protsenti. Seda on kasutatud mao-, kopsu- ja sooltevähi raviks. Katsetega on tõestatud, et kasekäsnaleotis ja -tooted pärsivad kasvajarakkude arengut, parandavad enesetunnet, vähendavad higistamist ja aeglustavad pulssi. Tee valmistamiseks on kõige parem võtta väikesteks tükkideks purustatud 50 g kasekäsna ja valada üle 500 ml 50–60kraadise veega, lasta termoses kuus tundi tõmmata. Pulbri tõmbamisaeg on 20–30 min. Juua 3–4 tassi päevas.

Kasvajarakkude pärssimiseks on kasutatud vereurmarohtu, sealhulgas teena ja tinktuurina sissevõtmiseks ja kompresside tegemiseks. Vereurmarohtu saab kasutada ka talvel, sest selle juur on mahla täis. Kui teada, kus taim kasvab, saab seda välja kaevata kasvõi lume alt. Juurikast või kuivatatud ürdist tinktuuri tegemiseks võtke 1 osa taimepuru ja 5 osa viina. Tarvitage 10 tilka kolm korda päevas. Nahaalustele kasvajatele on tehtud ka kompresse, hoides veega lahjendatud tinktuuri või mahla 10 min peal.

Taimi on kasutatud järelraviski, näiteks kui lümfid on läbi lõigatud ja tekib paistetus. Rinnavähi operatsiooni järel on kasutatud põdrakanepiteed ja lümfimassaaži, mis on andnud häid tulemusi.

Vene fütoteraapias on tuntud taim terav kroonohakas, mida on kasutatud leukeemia, kopsu- ja luukasvaja korral või siis vähi viimastes staadiumides. Toimib ilmselt taime rohke mineraalisisaldus. Seda on kasutatud ka kehvveresuse korral. Kroonohakas kasvab liivasel pinnal ja rannaäärsetes männikutes. Tee valmistamiseks võtke 5–6 g taimetükke 500 ml vee kohta, laske kaks tundi termoses tõmmata ja jooge 2–3 tassi päevas. Kasutage 10–14 päeva, siis nädal-paar vahet ja korrake.

Surmaputke tinktuuri võetakse ainult asjatundja käe all või täpse õpetuse järgi: teed ei tehta mitte mingil juhul droogist, vaid kasutatakse ainult tinktuurina. Putk on väga mürgine. Puuvõõrikut kasutatakse tinktuurina. On kasutatud ka tedremarana teed või tinktuuri koos taimetoiduga, sealjuures loobudes piimast ja lihast.

Vähi arengut võivad pidurdada veel aaskannike, maarjalepp, takjajuur, võilillejuur, toiduna ka lambalääts, ürt-allikkerss, kurkumiin koos musta pipraga.

On kirjutatud ka väga mürgistest taimedest, millest paljudel on aga tugevad kõrvalmõjud ja annused peavad olema ülitäpsed: päeva annus on 1 g või vähem! Parim infoallikas on Ain Raali „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”, kust tasub alati järele vaadata.

Hästi sobivad igapäevaseks teematerjaliks mustasõstralehed, võilillejuur, kibuvitsamari, kaselehed, kasekäsn, kõrvenõges jms, mida saate ise loodusest koguda ning lisada imuunsüsteemi ja keha toetavatesse segudesse.

Toidulisana on tarvitatud mitmeid seeni, millest tuntumad on shiitake, austerservik ja kukeseened. Pärast keemiaravi, kui veres punaliblesid vähe, aitab peedimahl või riivitud toores peet. Kui pressite mahla ise, tuleb sel lasta enne joomist pool tundi seista, muidu võib see spasme tekitada. Peeti võib süüa ka imeõhukeste viiludena.

Raske haigusega võivad kaasneda närvivapustus, unehäired ja stress, mille vastu aitab veiste-südamerohi. Parem on teha teed, sest tööstuslike preparaatide tooraine ja toime pole see. Tee jaoks võtke 1 tl kuivatatud taimepuru, valage üle kuuma veega ja laske tõmmata 15–20 min. Jooge päeva jooksul 1–2 tassi. Tähtis ongi mitte lasta enda ligi halbu mõtteid ja stressi.

Taimravi on pikaajaline, nagu vähiravi isegi. Teed ja eriti tervisklik toitumine jäävad aastateks. Tähtis on toita keha mineraalide ja vitamiinidega, mis pärinevad just toidust, mitte kahjulikke lisaaineid täis kapslitest. Lisaks olge õues värskes õhus ja päikese käes, et keha saaks sünteesida D-vitamiini. Toidust saab seda munakollasest, maksast, angerjast ja muudest kaladest, samuti päikese käes kuivatatud seentest. Muna olgu pärit kodukanalt, kes rohtu sööb.

Et vere suhkrusisaldus oleks väiksem, tuleb vältida suure glükeemilise indeksiga toite, näiteks töödeldud liha-kala ja muud toitu, milles on kasutatud lisaaineid, nitriteid, transrasvu. Viimasel ajal on hakatud rääkima töödeldud liha ja lihatoodete ohtlikkusest, eriti soolevähi korral. Häid tulemusi on andnud toortoit, alustuseks sobib kasvõi kord päevas rohesmuuti marjadega üheks toidukorraks ja toorsalatid toitude kõrvale, mahlad, marjad. Toitumisest on paar head raamatut: Katrin Saki „Toit ja vähk” ning Liis Orava „Toiduga terveks”.

Toit peaks olema mahetootmisest või oma aias ilma mürkideta kasvanud. Ühegi toitumisviisi ega taimega ei tohiks liialdada. Taimi ei kasutata koos ravimitega, üksnes keemiaravi vaheaegadel ja lõppemisel.