Iga mööblieseme taastamiseks on lahendus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vigurtigu omanikule Ants Herodesele meeldib vaheldumisi teha korda vana mööblit, autode sisemusi ja interjööre.

FOTO: Erakogu

Vigurtigu mööblit restaureeriva ettevõtte nimena on ilmekas ja sõnamänguline lahendus, mis toob silme ette ümarate vormidega tigudiivanid, kuid nimi sai alguse hoopis meiliaadressist. Ants Herodes tahtis valida aadressiks nime, mis kohe viitaks ta tegevusalale. Selgus, et sadulsepp oli juba võetud, tema lisas samale sõnale numbri taha, aga see hakkas tekitama klientides segadust. Sõbraga arutades välgatas praegune nimi, mida juba kellegi teisega segi ei aja.

Raplas tegutsev osaühing Vigurtigu on tegutsenud ligi üheksa aastat. Igapäevarutus omanik selle peale ei mõtle, aga jutu käigus meenus, et sõbrad lubasid talle karika kinkida, kui ta kümme aastat vastu peab. Täiskasvanute gümnaasiumi õpingute kõrvalt läks Herodes tööle Raplast mõniteist kilomeetrit eemal asuvasse Violantesse, mida ta peab Eestis üheks kõige kvaliteetsema pehme mööbli tootjaks. Polsterdaja amet sai selgeks töö käigus ja viis aastat läks kui lennates. Töötingimuste ja palga poolest oleks võinud rahulikult jätkata, aga mees tundis, et tahab edasi areneda. Ta proovis esmalt üht ja teist ametit, aga need ei sobinud. „Mul oli toona vaba aega ja tädil oli vana mööbel, mis oli vaja korda teha. Hakkasin proovima. Selle käigus sain sadulseppade ja puidurestauraatoritega tuttavaks,“ meenutas Ants Herodes, kuidas ta jõudis rajale, mis viis oma ettevõtte asutamiseni.

Ta alustas garaažiboksis, kus olid väga kasinad olmetingimused. Katus lasi nii palju sooja läbi, et ukse taha tekkisid suured jääpurikad ja raske oli pärast välja saada. Nüüd on tal avarad ja soojad tööruumid Rapla kesklinnas. 

Herodese ampluaa on lai, ulatudes pehme mööbli parandamisest ja valmistamisest kuni interjööride uuendamise ja  autosalongide tuunimiseni. „Ma ei tea, et autosalongide uuendajad ka diivaneid korda teeksid, aga mul kasvas see erinevatest töödest nii loomulikult välja. Ja pühendada end  väikeses kohas vaid ühele tööle – kas sellega elab ära?“ esitas ta kahtleva küsimuse. Samas tegi mõttepausi, sest tegelikult on ju mitme kuu tellimuste järg ees. „Kui mõni klient küsib, millal on rahulikum aeg, et sel ajal oma asjadega tulla, siis seda õigupoolest pole,“ kinnitab Herodes.  Ta möönab, et kuklas võib vahel olla kartus, kas tööd ikka jätkub, aga tegelikkuses on tellimusi rohkem, kui teha jõuab. Kui tavaliselt on jaanuari esimene pool olnud vaiksem, siis alanud aasta hakkas kohe uute tellimustega pihta.

Herodes meenutas, et kui tema oli algaja, siis kogenud tegijad oma teadmisi jagamast ei keeldunud. Ka tema pole oma oskusi vaka all hoidnud. Ta on olnud ka Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis mööblirestauraatorite lühikeste õppekursuste lõputööde hindamiskomisjonis. Aastate jooksul on töökojas käinud praktikante, möödunud suvel võttis ta korraks ka abilise, aga valdavalt on see ühemeheettevõte. Nüüd peab Herodes plaani ehk saab töötukassa palgatoetusega kellegi ametisse võtta. „Aga enne on endal vaja teatud tööd ära lõpetada, sest abilist võttes kulub aeg tema väljaõpetamiseks.“

Vigurtigu on end aastatega nii kindlalt pildile saanud, et praegu turundab ettevõte end ainult Facebookis ja kodulehel. Nelja aasta eest lõpetas omanik andmete avaldamise telefonikataloogides, kus selle eest raha küsiti. Stiilsel kodulehel, mis on pälvinud klientidelt kiitust, on seegi kirjas, et Vigurtigu visioon on olla üks parimaid sadulsepateenuste pakkujaid Eestis. Meister peab oma edu pandiks häid erialateadmisi, samuti seda, et tal on töö ja hobi koos. Mees ei salanud, et aeg-ajalt on temalgi mõõnaaeg, eriti väsitab, et peab korraga rabama nii mitmes suunas: jätkama pooleli olevat tööd, tellima materjali, vaatama, et arved saaksid makstud jne. Kui materjal pole õigeks ajaks käes, kuid et päev luhta ei läheks, tuleb ette võtta juba järgmine töö. Siis läheb järjekord sassi. Kui kaks tööd on pooleli ja tähtaeg läheneb – see hea tunne ei ole. Sama on talle rääkinud ka teised sadulsepad.

Meistri sõnul on isikliku aja hindamine nende aastatega väga väärtuslikuks muutunud. Varasematel aastatel ei olnudki sellest suurt lugu, kui tuli laupäeval Tallinnasse asju vedada, praegu ta seda meelsasti teha ei taha. Algul paned tööl „sajaga“ , siis hakkad aru saama, et töö kõrval on ka muu elu, koorub vestlusest välja.

Herodesele meeldib, kui saab vaheldumisi korda teha vana mööblit, siis aga anda uus ilme autode sisemustele või interjööridele. Tema käe alt tulnud mööblit on Vihula mõisas, Tallinna Õnnepalees ja hotellis Telegraaf, kui nimetada vaid mõnda tuntud kohta. Väga rahule jäi meister diivani ja kahe nahktugitooliga, mis hiljuti said seest ja väljast uuendatud traditsiooniliste materjalidega ning nüüd Vaimõisa külas ühes peres oma elu jätkavad.

Herodes peab väga oluliseks klientidega läbi arutada tellija soovid ja tegija põhimõtted. Kui klient tahaks tigudiivani sisse odavuse pärast panna porolooni, siis sellised tööd ütleb ta ära. Tema kindel seisukoht on, et väärtuslikku vana mööblit ei tohi uuendada valede materjalidega või panna sisse tagasi vana meriheina. Arvestada tuleb sellega, et vana mööbli kordategemine võtab palju aega, ainuüksi tigudiivani käetoe voltide sättimiseks võib kuluda mitu tundi. Kiirustamine siin head tulemust ei anna. „Missioonitundega sadulsepp vaatab alati tervikpilti. Kõige tähtsam on kopeerida võimalikult palju vana meistri tööd, kasutada autentseid töövõtteid ja õigeid materjale,“ loetleb Herodes põhitõdesid.

Raamatutest ja internetist leiab samuti palju õpetlikku, kuid „nullist ei saa interneti abil kindlasti alustada – sealt vaadates ei saa aru, kui tugevasti mõnd sõlme siduda või kuidas nurka teha, käelisi oskusi peaks enne kindlasti kuskil õppima“. Kuid et iga mööblieseme taastamiseks on lahendus, seda teab Vigurtigu omanik kogemuste põhjal.

Kodus on Ants Herodesel hulk vana mööblit kordategemist ootamas. Selleni pole ta veel jõudnud, et huviline võiks siit midagi kohe kaasa osta, aga mõte liigub ka selles suunas.

Tagasi üles