Mitmekülgne perefirma kutsub renoveeritud magasiaita

Tuul ja Kodu perenaine Marianne Ratškova.

FOTO: Toomas Šalda

Teil on vaja pruutkleiti või lihtsalt pükse parajaks kohendada? Aga palun. Saite kutse presidendi vastuvõtule ja olete veendunud, et kõige õigem oleks minna autentses ja põlvest põlve kestvas rahvarõivas? Ikka saab, kui aegsasti tellimus sisse anda.

Teid huvitab vilditöö või rätsepakunst ja tahate osaleda õpitubades? Olete teretulnud. Ehitate palkmaju ja vajate sobivat soojustus- ja vuugivilla? Milles küsimus! See on Vändra külje all Kirikumõisa külas 174 aastat tagasi ehitatud ja mõni aasta tagasi renoveeritud magasiaidas tegutseva osaühingu Tuul ja Kodu peamine tegevusala. Kahekesi nad seal toimetavad – perenaine Marianne Ratškova ja peremees Ago Radus.

Tööotsimine andis idee

Osaühing Tuul ja Kodu sai alguse 2008. aastal, kui Ago Raduse 20 aastat kestnud müügijuhi töö otsa sai ja päevast päeva korduv hakkas ära tüütama. „Kogemusi ja oskusi jagus, olin olnud müügimehe, tootejuhi ja müügijuhi ametis, tegelenud tellijate, tarnijate, logistika ja kõige muu vajalikuga. Paraku keegi üle viiekümneaastast tööle võtta ei tahtnud ja päris liinitööliseks ei tõmmanud. Nii see firma sündiski, olid sidemed, üks toode ja mõnevõrra kliente, päris nullist ei pidanud alustama. Firma nimi lendles ka kusagilt kohale ja hakkasin tööle. Olen tänaseni korraga juhataja, koristaja, autojuht, insener ja disainer. Esialgu oli kontor Tallinna korteris, siis leidsin Vändra vallas sobiva maamaja, kus oli piisavalt ladustamispinda ja kuhu sai üles panna soojustus- ja vuugivilla parajaks lõikamiseks tarvilikud seadmed. Kui varem tellisin Soomest kõik villad valmismõõtu lõigatuna ja pakituna, siis nüüd sain protsessi ümber korraldada, nii et endale jäi rohkem tööd ja sissetulekut. Lühenes kauba kliendini jõudmise aeg, tekkis arvestatav laovaru, mida kunde vajaduse järgi lõikan, pakin ja operatiivselt kätte toimetan.”

Suurematest teedest kaugele jääval maamajal oli paraku kehv juurdepääs, eriti talvel. „Minu kliendid on palkmajatootjad Saaremaast Räpinani üle Eesti ja pean pääsema liikuma iga ilmaga, muidu vean kliente alt,” kommenteerib Radus. Nii panigi ta silma peale Kirikumõisas asuvale veel kuus aastat tagasi kokkuvarisemisohus olnud 1844. aastal ehitatud magasiaidale. „Meil oli vaja tulla tsivilisatsioonile lähemale ja ait on suure tee ääres. Nüüd majandamegi kahes hoones.” Muinsuskaitsealuse aida seintes oli 28 suurt pragu ja üks nurk täiesti paigast liikunud, aga Radusele hoone meeldis. Kuna eelmistele omanikele rentimine ei sobinud, tuli ait ära osta. „Restaureerijad nii-öelda liimisid kõik seinad üheks tükiks tagasi. Majal polnud ees ühtegi akent, uksed olid katki, katus jooksis läbi, põrandalauad olid mädad. Kõik puitosad on 174 aastat vanad, need taastasime. Olen ise kunagi restauraatorina töötanud, mistõttu siseviimistluse tegin valdavalt oma kätega, ka Marianne andis oma panuse. Minu Tallinna kinnisvara müügist saadad raha kulus kõik siia, pluss firma vabad vahendid ning PRIA ja muinsuskaitseameti toetused, aga ikkagi pidin pangalt lisaraha küsima. Siiski on hea meel, et suutsin selle ilusate proportsioonidega väärika hoone hävingust päästa.” Nüüd on osaühingul Tuul ja Kodu hubased ja kordumatud esindusruumid, kus külalisi vastu võtta ning müügi- ja arendustööd teha.

Rahvarõivad, vilt ja õmblustöö

Kulus kolm aastat ja soliidne kogus raha, aga Kirikumõisa magasiait on korras ja vastab muinsuskaitse nõuetele. Siin on avarad ruumid käsitöö õppepäevade korraldamiseks, rätsepatuba ja väike vildipood. „Potentsiaali on tegelikult rohkemgi. Rätsepa, õmblusmeistri ja õmblustehnoloogi haridusega perenaise õmblustöö järele on küll arvestatav nõudlus, aga hinnad on siin paratamatult poole madalamad kui Tallinnas, sest inimesed on hinnatundlikumad. Käsitöö õppepäevi suudaksime märksa rohkem korraldada, kõik vajalikud töövahendid ja materjalid on olemas, aga rahva huvi on leige. Rahvarõivaid küll tellitakse, aga rohkem siis, kui laulu- ja tantsupidu või vabariigi aastapäev on lähenemas. Paljud kahjuks arvavad, et kui helistada meile nädal enne üritust, saab rahvarõivakomplekti soovitud päeval kätte. Autentse rõivakomplekti valmistamine on aga tunduvalt pikem protsess, võtab palju aega ning võib maksta vägagi soliidse summa. Rahvarõivas on alati olnud jõukuse näitaja, on seda tänapäevalgi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ehedaid ja autentseid rahvarõivaid saavad endale paraku lubada vähesed. Pigem leiavad tänapäeval rahvarõivameistri üles kollektiivid, kes tellivad vastavalt võimalusele eseme kaupa lihtsustatud esinemisrõivaid – alustuseks näiteks särgid, seelikud, kui raha juurde saadakse, siis põlled, tanud jne.”

Magasiaida paremas tiivas asuv väike vildipood kujutab endast Saksamaalt toodud naturaalse vildi rullidega täidetud tuba, kus huvilised saavad kaubaga lähemalt tutvuda. „Kohapeal on meil mõned rullid, aga naturaalse vildi kataloogis on mitusada tooni ja mitu paksust. Lisaks teist sama palju tööstusliku vildi variante. Kohale tulles või meie kodulehe kaudu saab neid kõiki tellida, kuid kogused tehase tellimustele pole just väikesed, samas on hind kliendisõbralikum. Paraku ei tea eestlane vildi omadustest ja väärtusest kuigi palju. Tullakse siia või helistatakse ja küsitakse, mis vilt maksab, aga see on sama, kui küsida, mis maksab pudel veini … Vilti kasutatakse omajagu tööstuses, seal veel mõistetakse, millega tegu. Ise näeme, et tasapisi hakatakse siiski vilti taas avastama. Vildil on väga palju võimalusi: näiteks sisekujundajad kasutavad seda kontorite ja korterite kujundamisel. Ühte kontorisse läks meilt mõni aeg tagasi koguni 400 ruutmeetrit, sellega kaeti seinad, tehti müratõkked ja lambikuplid. Naturaalne vilt ei anna staatilist elektrit, sellest ei eraldu ühtegi allergeeni. Vilt on minu hinnangul üldse üks käe- ja nahasõbralikumaid materjale. Vilt summutab heli, on soe ja tugev. Sellega on väga hea katta näiteks pehmet mööblit. Teeme vildist väiksemaid kingituseks sobivaid asju, nagu hiirematid ja veinipudelihoidjad. Nende valmistamist õpetaks meelsasti huvilistele ka õppepäevadel, aga peab arvestama, et naturaalne vilt on üsna kallis, selle ruutmeetri hind algab 17–20 eurost.”

Palkmajade soojustus- ja vuugivill

Jõuame peremehega juttu ajades tagasi osaühingu Tuul ja Kodu peamise tegevusala ehk palkmajade soojustus- ja vuugivilla juurde. „Töötlen materjali õigesse mõõtu, pakendan ja saadan kulleriga või viin ise kohale. Mul on 30–40 klienti pluss käsitööpalkmajade tegijad. Põhilised kliendid on palkmajatehased, kus teatakse täpselt, mida ja kui palju vaja on. Suur osa meie kaubast jõuabki koos palkmajadega välismaale. Kui varem tellisin materjali Soomest, siis nüüd toodetakse villad Eestis, see on kiirem ja soodsam. Meil on oma sertifitseeritud materjal, oleme tootevalikut uuendanud ja täiustanud. Meie esimene toode on polüpropeen- ja polüesterkiust soojustusvill. See ei tekita allergiat, seda ei taha sitikad, vesi, eosed, mitte miski, võrreldes klaas- ja kivivillaga ei eraldu sellest lenduvat mikrofiibrit. Neile, kes eelistavad ökoloogilisemat materjali, näiteks käsitööpalkmajade ehitajad, õnnestus meil kokku kedrata lambavilla ja sünteetika segu, mis samuti ei hallita ega mädane ja milles pole midagi tervist häirivat. Kui laialt kasutatav linavilt läheb niiskusega hallitama, siis meie materjalid kindlasti mitte.”

Kümme aastat tagasi pealinnast Vändra lähedusse kolinud mees kinnitab, et maal on perel palju rahulikum elada ja privaatsusväli on suurem. „Linnud ja loomad ümberringi, värske õhk, sisuliselt koduhoovist korjame kevadel kogritsaid, sügisel kuuseriisikaid ja arušampinjone, õunapuud annavad aastase mahla- ja siidrivaru. Töö poolestki on siin elamisel-tegutsemisel plussid – kaupa tuleb viia kõikjale üle Eesti, aga vähemalt geograafilises mõttes on Tallinn ääremaa, Vändrast saab hulga kiiremini kohale.”

Ehkki Radus võiks selle aasta lõpus pensionile jääda, ei kavatse ta käed rüpes istuda. „Teine maja alles tahab kordategemist ja peas kummitab mõte hakata vildist telgilaadseid tooteid valmistama,” avab tegus peremees põgusalt tulevikuplaane.

Tagasi üles