Seakasvatus vajab riigi jõulisemat sekkumist

"Poes on inimesel päris raske aru saada, mis lihaga tegemist on,” tõdeb Urmas Laht.

FOTO: Margus Ansu

Seakasvataja Urmas Laht on murelik, sest sealiha kipub Eestis defitsiidiks muutuma ja meie toidulaual olevast sealihast juba ligi pool pärineb piiri tagant, peaasjalikult Hispaaniast.

Eesti seakasvatajad suudaksid praegu katta ligi kaks kolmandikku meie toidulaua sealihavajadusest, kuid osa Maarjamaa liha rändab Rakvere lihakombinaadi kaudu Lätti ja Leetu.

„Poes on inimesel päris raske aru saada, mis lihaga tegemist on. Pakendil on küll kirjas, et toode on pärit sellest ettevõttest, aga me ei tea, kust on saadud liha,” kõneleb Urmas Laht.

Seakasvatajate raskest olukorrast on räägitud juba pikemat aega. Elu ei tee sugugi lihtsamaks tõik, et mullu novembris hakkas sealiha hind maailmas langema. Euroopa sealihal lihtsalt napib eksportturge.

Nüüd on seakasvatajatel mõte, kuidas kodumaist sealihatootmist edendada. „Võiks olla nii, et koolides, lasteaedades, kaitseväes, ühesõnaga kõikjal, kus selleks ette nähtud vahendid tulevad riigieelarvest, oleks toidulaual ainult kodumaine sealiha. Soome on seda näiteks teinud ja seal toimib see väga edukalt,” räägib Urmas Laht.

Ka tuleks päris paljude põllumeeste arvates vaadata ümber toiduainete käibemaks. „Loomulikult on seda päris keeruline teha nii, et hinnasoodustus tarbijani jõuaks ja raha kuhugi mujale ei vajuks, aga tootjate kauplustes oleks hinnalangus igal juhul märgatav, sest tootja teab, et odavama hinna korral saab ta oma kaupa rohkem müüa ja seeläbi kasu teenida,” arvab Laht.

Et Eesti põllumehed suudaksid meie laua kodumaise sealihaga katta, on vaja riigi jõulisemat sekkumist. Üks abinõu on emisetoetus, mille praegune valitsus kehtestas. „Aga see ei ole valitsuse ega Kadri Simsoni välja mõeldud, ettepanek tuli seakasvatajate liidult ja juba siis, kui põllumajandusminister oli Helir-Valdor Seeder,” räägib Laht.

Lahe kinnitusel pidid seakasvatajad olema teadlikud, et esimese toetuse jagamisel oli ajapiiriks 1. detsember 2017. „Tagantjärele süüdistada, et Simsoni kaudu sai Teet Soorm midagi teada, on täielik jama. Soorm teadis kogu asjast juba enne, kui Simson üldse midagi teada sai,” kinnitab Laht.

Samas seavad olemasolevad võimalused ikkagi piirid, sest lõpmatult sigu lautadesse ei mahu ja viimastel aastatel pole Eestis uusi sigalaid ehitatud.

Erakorralisena loodud emisetoetus on esialgu kehtestatud neljaks aastaks. „See annab põllumehele natuke tuge. Kui võtad põrsa ja kasvatad suguküpseks, kulub 240 päeva. Seejärel on ta 115 päeva tiine, siis kulub veel 150 päeva, kuni lõpuks põrsad on lihaseaks kasvanud. Vähemalt poolteist aastat. Kui anname toetuse ainult üheks aastaks, siis ei anna see kindlust,” arutleb Urmas Laht.

Lätis kehtestati samalaadne toetus juba 2012. aastal ja seal on emisetoetuse suuruseks 320 eurot, samal ajal kui Eestis makstakse 200 eurot. „Tõsi, seal on määratletud mõned nüansid, näiteks kui emisel on liiga vähe põrsaid, siis ta toetuse alla ei käi,” täpsustab Laht.

Tema arvates peaks ka Eesti emisetoetuse korra üle vaatama. „Läheme samuti taolise ettepanekuga välja, et me ei toetaks ebaefektiivset tootmist,” sõnab seakasvataja.

Uute sigalate ehitamise peale võivad farmerid hakata mõtlema ehk viie-kuue aasta pärast, seda juhul, kui toetuste süsteem toimib. Praegu on sigalad paraku vanad ja energiamahukad.

Samas on õhus hirm seakatku ees, sest see tõbi on uue lainena kagust tulekul. „Mäletan 2014. aastat, kui esimene seakatku juhtum fikseeriti. Veterinaar- ja toiduameti tollane juht Ago Pärtel naeris farmeritele näkku, kui me ütlesime, et on vaja metssigade arvukust märgatavalt vähendada. Ta leidis, et tuleb farmidele aiad ümber ehitada ja sellest piisab küll,” meenutab Urmas Laht.

Aiad küll ehitati, kuid katkust sellegipoolest ei pääsetud ja metssigade massilise küttimiseni jõuti alles paar aastat hiljem.

Ometi sunnib riik seakasvatajaid ise katku levitama. Nimelt on loomade heaolu toetuse saamise eeldus see, et allapanuks kasutatakse põhku. „Me toome ise ministri käskkirjaga katku lauta,” pahandab Laht. „Siis otsime põhjust, kuidas katk lauta sai, ja lõpuks anname raha loomade hävitamiseks.”

Põllumehed tegid määruse kehtestamise ajal ministriametit pidanud Urmas Kruusele ettepaneku asendada põhk saepuruga, kuid see ei läinud läbi.

Laht selgitab, et katkupisikud satuvad viljapõllule metssigade väljaheidete kaudu. Põhku tuleb küll enne allapanuks kasutamist 90 päeva hoida, et pisikud kaoksid, kuid teisalt ei suuda mitte keegi kaitsta põhuvirnasid hiirte eest, kes omakorda katkupisikuid edasi kannavad ning põhu uuesti „nakatavad”.

Tagasi üles