Künni-MMil osalenud traktorid jõudsid Keeniast koju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Künnimeistrid Raido Kunila (tumedas) ja Jüri Lai (roheliste tunkedega).

FOTO: Liis Treimann

Möödunud kolmapäeval võeti Baltic Agro territooriumil merekonteinerist maha kaks traktorit, mis olid Keeniast, kus meie mehed künni-MMil osalesid, siia teel olnud paar päeva vähem kui kaks kuud.

Kell kümme hommikul, kui fotograafiga kohale jõuame, on Baltic Agro suures angaaris vaikne. Vaid paar rohelises firmajopes noormeest askeldab tõstukitega, tõstes kaupa ühest kohast teise. Peagi avaneb aga suur uks, mille taga see kauaoodatud konteiner seisabki, kaks punast traktorit üksteise järel peal.

Mehed, kes neid masinaid läbi ja lõhki tunnevad, on ka kohe kohal. Nemad on koduselt külmas Eestis olnud juba 4. detsembrist ja Keenia 28kraadisest soojast on jäänud vaid ilus mälestus. Või kui ilus just, kui sellises kuumas tööd rabama peab? Samas saab naha märjaks nüüd siingi konteineris traktorite mahasõiduks ettevalmistusi tehes. Võimsad masinad mahuvad kahekesi konteinerisse hädavaevu ära ja peab hoolega rihtima, et maha sõites katus konteineri lakke kinni ei jääks.

Vähem kui poole tunniga on esimene rauast iludus, millele Raido Kunila enne õue ajamist veidi õli sisse kallab, taas Eestimaa mulla või õigemini lume peal. Muide, muld on kahel maal väga erinev. Selle tõestuseks ulatab teine meie loo kangelane Jüri Lai, kes on meestest ka jutukaim, ajakirjanikele masinatega kaasa sõitnud punase mulla kamaka. See ei meenuta tõesti kuidagi meile armsaks saanud musta mulda. Teine iseärasus sealsetel põldudel oli kivide puudumine. Aga nagu hiljem jutuajamisest selgub, siis polnud kündmine Keenias siiski kübetki lihtsam, sest seesama punane muld kleepus hullult adra külge.

Poole tunniga on teinegi traktor maas. Jääb üle vaid konteineri põrand Keenia mullast puhtaks pühkida ja talvekütus kütusepaaki sisse kallata. Väärt masinad konteineris hea tervise juures kohale toimetanud autojuht nõuab „Podpiss!” ja vajaliku allkirja ta seepeale oma teekonnalehele ka saab. Nõnda on kahe masina pikk teekond Keeniast Eestisse lõppenud ja nagu ikka pärast pikka reisi lähevad nad ootele, et reisimustus maha pesta.

„Oli ikka imedemaa küll!”

Nüüd on aeg meestega maha istuda, et veidi kaugel maal käigust juttu puhuda. Kes veel ei tea, siis Raido Kunila on 11kordne Eesti künnimeister ja Jüri Lai on selle tiitli saanud juba kümme korda. Raido on Keenias varem käinud – see oli 22 aastat tagasi. „Põld oli küll sama, aga vahepeal suuremaks tehtud, nii et ei pidanud enam puude ja põõsaste vahel laveerima. Aga muidu oli kõik samamoodi,” kommenteerib ta. Ega võistlustel suurt vaba aega olnud, vaid üks päev saigi ringi vaadata. Kokku olid mehed Keenias kümme päeva.

Võistluste korraldus oli nagu Aafrikas ikka – kõike tehti kas viimasel hetkel või veidi hiljem. „Osa vilja alles kasvas, põhk ja hein veeti ära vahetult enne, nii et mõned hunnikud jäidki põllu peale. Kohalikud naised kaevasid lippude jaoks kätega auke maasse ja koristasid rämpsu. Korraldus lonkas üsna kõvasti,” kirjeldab Kunila toimunut. Sealse kliima mõjuna panid mehed tähele, et kui vili alles kasvas, siis kartul juba õitses ja mais oli üle kolme meetri kõrge. Põllul tegid suurte kirkadega tööd üksnes naised, mehed lebasid puu all ja vaatasid niisama pealt. „Aga naised olid see-eest hästi kaalukad, ega nad muidu poleks suutnud nii rasket tööd tehagi,” lisab Jüri veel ühe tähelepaneku.

Võistlustel oli osalejaid 22 ehk mõnevõrra vähem kui tavaliselt MMil. Kuuldavasti ei julgenud näiteks rootslased tulla, kuna kartsid oma tervise ja masinate pärast. Ja eks eurooplaste jaoks oli Keeniasse sõit ka keerukas ja kallis. Ehkki kohapeal oli võimalik ka masinaid rentida, siis olid need kehvavõitu. Leedukad olidki sellega hädas ja pidid teisel päeval võistlemisest loobuma. Võitjad, kelleks seekord olid iirlane ja ameeriklane, olid kohale tulnud märksa suurema varustusega ja tõenäoliselt ka põhjalikuma ettevalmistusega. „Meil oli vaid akurelakas ja kruvikeeraja, aga neil mitu generaatorit ja palju muud träni,” lausub Jüri.

Arvestades olukorda, läks meie meestel nende endi sõnul suhteliselt hästi: nad jäid 13. ja 18. kohale. Aga oleks võinud muidugi paremini minna, lisab Kunila. Samas mehed ei kahetse, sest sai ilma näha ja konkurentidelt mõõtu võtta. Juba esimese päeva õhtuks kõrvetas päike eestlastele villid näkku, aga kohalike jaoks oli tegu talvega ning nemad käisid villaste kampsunite ja mütsidega ringi.

Künnivõistlustel käimine on mõlemal meie künnimeistril rohkem hobi ja hasart, sest iga päev nad sellega ei tegele. Jüri töötab aktsiaseltsis Stokker, tutvustab seal tehnikat ja annab klientidele üle, kuid on varem 33 aastat Estonia kolhoosis ja hiljem osaühingus põldu kündnud. Raido töötab hoopis puidufirmas. „Siin pole midagi imestada, sest künnivõistlustel on olnud edukad ka lilleseadjad,” märgivad mehed. Tööandjad toetavad nende võistlemist ja sellele eelnevat mitme kuu pikkust harjutamist. Enne Keeniasse minekut ei saanudki künda, sest siis algas siin juba talv. Pärast Eesti meistrivõistlusi, mis olid novembris, hakkasid traktorid juba Aafrika poole reisima. Ega tänavu saanudki enne siinseid võistlusi suurt harjutada, sest sadas pidevalt ja kõrrekünd jäigi pooleli.

Kommentaar

Margus Ameerikas, Baltic Agro arendusjuht, Eesti Künniseltsi juhatuse liige:

Jüri Lai ja Raido Kunila olid 2016. aasta Eesti künnimeistrid ning on mõlemad mitu korda MMil käinud. Mõlemad tegid täpselt selle tulemuse, mida nad varasematel aastatelgi on saavutanud. Esikümnesse on väga raske tulla, kuna tase on väga kõrge, kuid Jüril on see mõnel aastal ka õnnestunud. Peamine põhjus on ikkagi treeningute maht: meie mehed osalevad paljuski eelnevate aastate kogemuste najal ja lisaharjutuseks pole olnud aega ega võimalusi.

Võistluskünd oma spetsiifiliste reeglitega nõuab vahendeid, aega ja harjutamist. Samuti selleks kohandatud tehnikat. Tavapõllumees peab tootma ja tal pole aega taolise asjaga tegeleda. Nii nagu rallivõistlustel, ei osale siingi ainult elukutselised autojuhid. Koolinoorte künnivõistlusi peetakse meil igal aastal Olustveres, ka Eesti meistrivõistluste käigus on alati selgitatud välja Eesti noorte künnimeister. Nii et järelkasvu ikka tuleb. Võistlustehnikat ja varustust omada ei ole lihtne, mistõttu ootame enam toetust tehnikafirmadelt ja põllumajandustootjatelt.

Kaudselt aitasid Keenias osalemisele kaasa kõik firmad, asutused ja organisatsioonid, kes Eesti meistrivõistlustel osalesid. Koos künnimeistrivõistlustega on juba mitmendat hooaega toimunud näitus Tehnika Teeviit, kus masinafirmad saavad põllul oma uusimat tehnikat tööoludes näidata. Eesti Künniselts on mittetulundusühing, mille aasta eelarve on ligikaudu 35 000 eurot. Sellest peaaegu pool kulub Eesti meistrivõistluste korraldamiseks ja teine pool MMil osalemiseks. Võistluste tarbeks on kõik oma masinad ringi ehitanud ja enda käe järgi ära sättinud.

Miks on meile tähtis sellistel võistlustel osaleda? Eelkõige on see künnikultuuri parimate kogemuste õppimine maailma parematelt. Teiseks Eesti esindamine rahvusvahelisel tasandil ja muidugi üks olulisemaid põhjuseid on anda Eesti tasemel künnivõistlustega tegelejatele hea stiimul harjutamiseks ja pingutamiseks: kõik ju teavad, et võitja saab Eestit MMil esindada. Nii nagu ka tavasportlasel on eesmärgiks pääseda olümpiale.

Künnivõistlused ei ole massisport. Spetsiaalne varustus, nii nagu ka teistel tehnikaaladel, on suhteliselt kallis. Viimaste aastate võistlused on kuni paarikümne osalejaga olnud. Kunagi olid igas maakonnas oma võistlused, võitjad pääsesid vabariiklikule ja selle võitjad omakorda üleliidulistele võistlustele. Taolist massilist osalust praegu me enam ei saavuta, kuid koolinoorte rahvusvaheline võistlus Olustveres ja Võrumaa künnivõistlused on need, kus traditsioone elus hoitakse.

Tagasi üles