OECD raport: Eesti on innovatsioonimeelne, kuid muutused põllumajanduses on aeglased

Traktor JUMZ Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) avaldab 13. veebruaril raporti põllumajanduse tootlikkuse ja kestlikkusega seotud innovatsioonist Eestis. Innovatsiooni võtmeküsimus seisneb selles, kuidas me oskame oma teadmisi uuel moel ära kasutada, kirjutab Maablogis maaeluministeeriumi välissuhete osakonnajuhataja asetäitja Tiina Vares.

Kuigi põllumajandust ei tajuta ühiskonnas uuendusmeelsena, on tegemist ühe teadusmahukama tootmisharuga. Põllumajanduses saavad kokku kõik loodusteadused (füüsika, keemia, bioloogia) ja selle harud (nt mikrobioloogia, biotehnoloogia), täppis-ja rakendusteadused (mehhaanika, energeetika) ning loomulikult ökonoomika ja sotsiaalteadused. Innovatsioon on ka üks Euroopa Liidu ja ühise põllumajanduspoliitika prioriteetidest. Innovatsiooni käsitlusi on erinevaid, aga kõigi ühiseks jooneks on viide millelegi uuele või senisest efektiivsemale, mis muudab kaubaturgu või siis igapäevast elukorraldust.

Eristatakse nelja tüüpi innovatsiooni: toote, protsessi, turustamise ja organisatsiooniline innovatsioon. Kõigi nende puhul on oluline uuenduslikkuse mõõde – teisisõnu võib innovatsioon olla kas uus ettevõtte jaoks või uus turu jaoks või hoopiski uus maailma jaoks.

Innovatsioon põllumajanduses kestliku tootlikkuse kasvuks

2010. aastal, kui Eesti liitus OECDga, räägiti palju innovatsioonisüsteemidest ja teadmussiirdest. Näiteks tekkisid küsimused, kuidas neid mõõta ajas ja ruumis? Milline on riigi roll? Millised poliitikad takistavad innovatsiooni põllumajanduses? Kuidas parandada põllumajanduse innovatsioonivõimekust? Küsimustele vastuste otsimise käigus lepiti ühiselt kokku, et innovatsioon polegi eesmärk omaette, vaid põllumajanduses on innovatsioon vahend, et tootlikkus kasvaks kestlikult.

Selleks, et toita üha kasvavat maailma rahvastikku, peab põllumajanduse tootlikkus suurenema, aga seda pole võimalik saavutada investeeringuteta. Seetõttu pööravadki OECD riikide valitsused üha enam tähelepanu põllumajanduse innovatsioonisüsteemidele ja ulatuslikumatele eesmärkidele, sest üleilmsed muutused jõuavad senisest kiiremini ka kodumaale. Muutunud majanduskliimas on vaja senisest enam innustada kiiremaid, mõjusamaid ja tulemuslikumaid töövorme, et kiirendada tootlikkuse kasvu ning teadus- ja tehnoloogiasaavutuste kasutuselevõttu.

Riigi poliitikast sõltub põllumajandusteabesüsteemide areng ja avalikul sektoril on tähtis roll nii infrastruktuuri arendamisel kui ka teaduse korraldamisel ja rahastamisel. Samuti on riigil roll otseste ja kaudsete finants-stiimulite loomisel erasektori jaoks. Rahvuslike põllumajandusteabesüsteemide valitsemistavasid saab paremaks muuta. Sealjuures on OECD riikidevahelise koostöö eesmärk täiustada innovatsioonisüsteemide strateegilist planeerimist ning põllumajandusteabesüsteemide arengu seiret ning hindamist.

Kuidas mõõta ja võrrelda innovatsiooni põllumajanduses?

Farmis on suur osa innovatsioonist seotud protsessiga või tootmistehnoloogiaga, aga ka toote innovatsiooniga seda töötleva sektori jaoks. Palju sõltub innovatsioonist tootmist varustavas tööstuses. Turustamis- aga eriti organisatsiooniline innovatsioon on üha olulisem kogu tarneahelas, aga ka riigiteenuste osutamisel. Teadlaste väitel pole teadussaavutuste «põllul» latti alla lastud, aga mitmel põhjusel jõuavad uued tehnoloogiad laborist põllule, tehasesse, turule väga pika viiteajaga. Teoorias on lihtne väita, et erasektor, teadus ning riik peavad paremat koostööd tegema selleks, et teadussaavutused kiiresti tootmises rakendada.

Innovatsiooni mõõtmine ja hindamine on keeruline, kuid vajalik otsustamaks innovatsioonipoliitika efektiivsuse ja eesmärgipärasuse üle. Innovatsiooni indikaatorite mõttevahetus kestab, aga ühiselt mõõta saab jõupingutust (eelarve), tulemit (patent, toode, teenus) ja mõju (kogutootlikkuse kasv). Et see mõttevahetus ei jääks pelgalt teoreetiliseks, otsustati OECDs alustada põllumajanduse innovatsioonivõimekuste hindamist riigiti, selleks, et metoodika adekvaatsust testida. Ilmusid OECD raportid Austraalia, Brasiilia ja Kanada kohta. Esimese EL riigina avaldati Hollandi raport.

Miks oli vaja Eesti põllumajanduse tootlikkuse ja kestlikkusega seotud innovatsiooniraportit?

On oluline teada, et OECDs otsustavad liikmesriigid ühiselt, millised teemad ja riigid tööprogrammi võtta. Eesti raporti koostamise otstarbekust kaaluti pikalt nii kodumaal kui ka OECDs. Ilmselt see, et Eesti pole võrreldav ühegi ülalnimetatud riigiga tegi meid atraktiivseks teiste OECD riikide jaoks – väike riik, kel selja taga 25 aastat pidevaid reforme ning struktuurimuutusi, arengukogemus ja eduka ja innovaatilise riigi kuvand. Arenemisvõimelise põllumajanduse kuvand huvitab teisigi ja nii lisatigi OECD põllumajanduskomitee tööprogrammi 2015. aastal. Eestis algas töö taustandmetega samal aastal.

Eesti põllumajandus OECD luubi all

Maaeluministeeriumi ja OECD koostöös on valminud Eesti riigi innovatsioonipoliitikate hinnang, mille eesmärgiks on põllumajanduse ja toidu sektori tootlikkuse kestlik kasv. Piltlikult võib öelda, et kümnete eesti teadlaste, ametnike ja OECD töö tulemusel on kokku kogutud kõik teaduslikud tõendid selleks, et meie tugevusi ning nõrkuseid teadmistepõhiselt hinnata ja meie innovatsioonivõimekust teiste OECD riikidega võrrelda. OECD on omaltpoolt lisanud põhjalikud ettepanekud, kuidas edasi tegutseda.

OECD raport Eesti kohta on leitav siit.

Teised OECD põllumajanduse innovatsiooniraportid on leitavad siit. 

Allikas: Maablogi