Päike kütab pesuvee ja annab elektri

Päikesepaneele paigutades tuleks esmalt välja uurida, kui palju ettevõte või majapidamine aastas elektrit tarbib, ning selle järgi jaama võimsus valida. Foto: Gertrud Alatare

Üha enam on inimesi, kes on otsustanud endale ise energiat toota ja valinud selleks päikesepaneelid, mida panna näiteks majakatusele, et toimida keskkonnasäästlikumalt või osta vähem energiat võrgust.

„Kui viis aastat tagasi alustasin, olin üks esimesi,” ütleb mittetulundusühingu Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon juhataja Andres Meesak. Pärast seda tuli mõne aastaga päikeseenergia tootjaid juurde kümnetes, aga viimastel aastatel saab rääkida juba tuhandest. „Neid on eri suuruses, alustades eratarbimises mõne kilovatiga ja lõpetades ühe- kuni kahemegavatiste jaamadega. Juurdekasv järjest kiireneb.”

Neli-viis aastat tagasi lasi eramaja küljeseinale paigutada päikesepaneelid Viljandimaal elav Randi Lenk, kes toonast otsust siiani kiidab. Tema jaam ei tooda elektrit, küll aga energiat, mille abil vett soojas hoida. „Märtsi keskpaigast kuni septembrini pole vaja sooja vee pärast muretseda ja ma ei pea puid raiskama,” on ta rahul.

Neli paneeli seati algul üles mõttega, et see on ökonoomne. „Tegelikult on ka,” kiidab Lenk nüüd mitme aasta jagu kogenumana. Tal on majas suur katel, millega kütta vett ja tubade radiaatoreid. Kui ta varemalt tahtis suvel pesemiseks vett, pidi ta suurt katelt kütma puudega ja isegi kui radiaatorid olid süsteemist välja lülitatud, et toad liiga soojaks ei läheks, siis nõudis katel ikkagi päris palju küttematerjali. Nüüd kuumutavad paneelid nendega ühes süsteemis oleva sajaliitrise boileri ilusti 70 kraadini. Paneele on aga palju ja et vältida ülekütmist, peab soojal veel olema võimalus kuhugi edasi liikuda, sest nii palju seda majapidamises ei kulutata. „Üks paneel oleks saja liitri kohta paras.” Tekkinud energiat ta maha müüa ei saa, sest elektrit ta ei tooda ega ole võrguga sedasi liitunud. Lahendus on see, et tal on oma maja keskkütte jaoks suur veemahuti, kustkaudu ka radiaatorite vesi ringi käib. „Siis läheb ülejäänud soe vesi mul sinna, nii et ülekütmist ei toimu,” ütleb Lenk. Vajadusel saab suvisel ajal ülejäänud sooja vee maja keldrikorruse kütmiseks ära kasutada, et seal niiskeks ei läheks. „Praegu talvel see jaam mul midagi ei tee, aga kui esimene päike paistma hakkab, siis hakkab toimetama.”

Kolm kuud talveund

Kui Eesti napile kolmele suvekuule mõelda, tekib muidugi küsimus, kas päikeseenergia tootmine tasub end ära. Andres Meesaku sõnul suvisele ajale niivõrd palju mõelda ei tasugi, sest tema aastatepikkune kogemus näitab, et kõige tootlikumad on paneelid hoopis aprillikuus. „Päikesepaneelid tahavad küll saada päikest, kuid ei taha soojust,” kinnitab ta. Südasuvel lauspäikese käes paneeli pinnatemperatuur tõuseb, paneeli tootlikkus on aga lineaarses sõltuvuses: mida kõrgem temperatuur, seda väiksem tootlikkus. „Näiteks aprilli algus, temperatuur on nulli ümber, valitseb kõrgrõhkkond ja päike särab hästi kõrgel. Kui kõrvutame seda juuli päikesepaistelise 30kraadilise ilmaga, siis on paneel aprillis 15 protsenti võimsam,” võrdleb ta. Näitest selgub, miks on päikesepaneelidele nagu tuulikutelegi sobivam rannikuala. Tuul jahutab paneeli pinda. Seega on päikesepaneelide jaoks kõige soodsam koht Eestis Kuressaare. „Jah, kuigi Eesti on väike, erineb päikeseliste tundide arv aastas 22 protsenti. Kõige päikeselisem on Kuressaare ja kõige pilvisem koht on kuskil Rapla ja Kuusiku kandis.” Seegi on õige, et Eesti laiuskraadil magab päikeseelektrijaam kolm kuud talveund, novembri lõpust vabariigi aastapäevani. Et sel ajal majapidamisele elektrit jaguks, sõlmitakse leping elektriettevõttega. Enamik jaamu, mis on eramute või ettevõtete juures näha, ongi võrguühendusega. Kui päike paistab ja jaam töötab, tarbitakse esmalt majas ära päikeseelekter, kui sellest puudu jääb, võetakse võrgust juurde. Samuti toimib süsteem vastupidi: kui tarbimine on väiksem kui tootmine ja elektrit jääb üle, müüakse see võrku tagasi. Et toodetud elektrienergiat müüa, tuleb elektritootjal sõlmida kaks lepingut: tootja võrguleping võrguettevõttega ja lisaks elektrileping vabalt valitud elektrimüüjaga, kes võrku antava elektri tootjalt ära ostab ja kellelt saab vajadusel elektrit juurde osta. Elektritootja võrgulepingu sõlmimiseks tuleb elektrivõrguga elektritootjana liituda. Tootjana liitumiseks loetakse ka olukorda, kus olemasolevale tarbimissuunalisele võrguühendusele taotletakse tootmistingimusi ehk kui tavaline tarbija liitumispunkt ehitatakse ümber tootja liitumispunktiks.

Viimaste aastate statistika on Elektrilevi liitumiste tootejuhi Kaija Villi sõnul näidanud, et mida aasta edasi, seda rohkem elektritootjaid jaotusvõrkudega liitub. Elektrilevi jaotusvõrguga on 2017. aasta lõpu seisuga liitunud juba üle 1100 elektritootja ja arv kasvab pidevalt.

Kindlasti on Andres Meesaku sõnul perele või eramu jaoks otstarbekam toota päikeseenergiat kui tuuleenergiat. „Kui jätame kõrvale isegi kõik riiklikud toetused, siis päikesepaneelidega elektri tootmine on igal juhul kasulikum kui väikese tuulikuga,” sõnab ta. Tuult kasutades loeb mastaap: mida suurem tuulik, seda suurem kasutegur.

Perekonna elektrijaam

Päikeseelektrijaama passib luua näiteks neljaliikmelisel perel. Rusikareegel on, et toota võiks niipalju, kui majapidamine või ettevõte aastas elektrit tarbib. „Võtame statistiliselt Eesti keskmise kodumajapidamise eramus, mis tarbib kuni 5500 kilovatt-tundi elektrit. Sellisele kodumajapidamisele oleks optimaalne viie- kuni kuukilovatine päikeseelektrijaam,” soovitab Andres Meesak. Isegi kui pinda on palju, ei tasu ülearu paneele välja seada mõttega ülejäänud elekter võrku tagasi müüa. Seda ostetakse tagasi börsihinnaga, samuti maksab riik taastuvenergia toetust. Saadav tulu jääb ikkagi väiksemaks summast, millega elektrit majapidamisse sisse osta. Meesaku sõnul tuleb võrgust ostetava kilovatt-tunni hind kodutarbijale 12–13 eurosenti. Kui toodetud elekter võrku maha müüa, saab 9,2–9,4 eurosenti. „Vahe on 3–4 senti iga kilovatt-tunni kohta.”