Hallrästas tuleb aasta läbi toime

Hallrästas on talvelgi üsna kireva sulestikuga. Foto: Peeter Kümmel

Kliima soojenemisega kaasnevad pehmemad talved lubavad mitmel linnuliigil üha arvukamalt loobuda ohtlikest rännetest, leides lumikatte kiuste endale hädavajalikku toitu ja oma suhteliselt paksu sulgrüü varal trotsides pakaselisi öid. Üks selline lind on hallrästas, kes on Eestis ka üsna tavaline pesitseja.

Mõnel laiu alasid hõlmanud külmemal talvel võib hallrästaid Eestis talvitada koguni rohkem kui tavaliselt – need salgad ja parved on siia pagenud veelgi külmematelt ida- ja kirdealadelt. Tavatalvel võib Eestis viibida kokku kümmekond tuhat hallrästast, kes leiavad peamise toidu pihla- ja muude marjade ning lume alt välja tuustitud õunte ja seemnete näol.

Hallrästa nimi tuleneb ta tuhkhallist peast, kaelast ja tagaseljast; selg on kastanpruun, saba ja tiivasuled mustjaspruunid, noka tipp must ja tüvik kollane. Alapool on valkjas, rind pruuni mustriga ookerkollane.

Aprillis asuvad hallrästad, kes enamjaolt veetsid talve Kesk-Euroopas, oma pesapaikadele mitmesugustes puistutes. Eestis pesitseb neid üle 100 000 paari, tavaliselt hajusate kolooniatena, kus reeglina on igal paaril oma pesapuu. Pesa ehitatakse oksale või oksakaenlasse suure poolkerana, mille väliskiht on oksaraokestest, putkevartest ja jämedatest kõrtest, keskkiht rohke poriga tugevdatud ning sisekiht kuivade lehtede ja rohulibledega vooderdatud. Aprilli lõpul või mai alul on pesas 5–6 sinirohelise taustaga pruunitähnilist muna, mida haub emalind. Pojad kooruvad 12 päevaga ja saavad mõlema vanalinnu hoolel 18 päevaga lennuvõimeliseks, kuid enamasti lahkuvad nad pesast varem ja varjavad end maapinnal rohu sees, kuhu vanemad neile toitu toovad. Selleks on maikuul peamiselt vihmaussid, juunis ka suuremad kahetiivalised, näiteks parmud.

Osa Eesti hallrästaid asub juunis teist korda pesitsema. Soomes juhtub seda harva, Poolas aga enamikul paaridest. Juuli keskpaigaks on ka teise kurna pojad lennuvõimelised ja pesakolooniad jäävad vaikseks. Nimelt on hallrästakoloonia kaugelt kuuldav, kuna iga paar püüab oma pesapuud kui territooriumi enda päralt hoida. Kui aga mõni paar pesitseb omaette, teistest eraldi, siis häälitsustega pesa asupaika naljalt ei reedeta. Mõne röövluskommetega linnu või neljajalgse kiskja koloonia lähedusse sattudes kaitstakse pesapaika peale kisa, sööstlendude ja nokahoopide veel sootuks omamoodi: vaenlase suunas pikeeriv rästas vallandab hästi sihitud roojalaadungi ehk, maakeeli öeldes, pasandab häirija täis. Sellest tavast tuleneb üks hallrästa rahvakeelseid nimetusi: paskrästas.

Juulis-augustis hakkavad hallrästad põhitoiduna marju sööma ja seda menüüd ka aedades harrastades pälvivad meie pahameele. Nad kuuluvad küll jahilindude hulka, ent asulates peaks kasutama veretuid tõrjevõtteid.