Kattekultuur jätab toitained mulda

Öeldakse, et üks pilt ütleb enam kui tuhat sõna. Siin on väga lihtne ja näitlik katse liigvee mõjust mullale. Parempoolses anumas on puhas muld, keskmises taimejäänustega ja vasakpoolses taimikuga, imiteerides kattekultuuri. Anumatesse pidevalt kraanist vett lastes jõuab puhtast mullast vesi kogumispudelisse pruunina, sisaldades mulla peenosakesi ja arvatavasti ka taimetoitaineid. Samamoodi võib küntud liigniiskelt põllult vesi kraavidesse ja jõgedesse jõuda. Taimejäänustega anumas seotakse osa mullaosakesi ja väljajooksev vesi on veidi selgem. Taimikuga anumas on ülejooksev vesi suhteliselt puhas. Foto: Erakogu

Kattekultuurid, vahekultuurid, püüdurkultuurid – kõik need sõnad on sünonüümid taolistele põllutaimedele, mida kasvatatakse mitte saagi saamiseks, vaid, nagu ka nimetus kattekultuur ütleb, põllu(mulla)pinna kultuuridega katmiseks aasta ringi.

Ka sügisel pärast põhikultuuri saagikoristust, talvel ja kevadel enne järgmiste suviviljade külvi. Või siis vahekultuur selles mõttes, et kasvab kahe põhikultuuri vahepealsel ajal, ja püüdurkultuur selles mõttes, et püüab kinni põhikultuuride vahepealsel ajal mullast põhjavette või veekogudesse leostuvad taimetoitained.

Laialdasemalt hakati taoliste agrotehnoloogiliste võtetega tegelema sajandivahetuse paiku ja viimasel kümnendil on see üsna levinud. Eriti piirkondades, kus kasvatatakse valdavalt (ka monokultuuris) taolisi suvikultuure nagu mais ja sojauba ning talvel on põllud pikka aega mustad (kultuurita), lumikatteta ja muld külmumata.

USAs on vahekultuure juba aastaid propageeritud ja eelmisel hooajal tehti nende kasutamise kohta juba viies põhjalikum turu-uuring. Selgus, et nüüdseks on kuni 88 protsenti sealsetest põllumeestest seda meetodit kasutamas. Viimastel aastatel on kasutajate arv stabiilselt suurenenud ja kasvupind farmides järjest laienenud. Täpsemalt, viie aastaga ligikaudu kahekordistunud: kui  2012. aastal oli keskmiselt ühes farmis kattekultuuride all 88 hektarit, siis 2017. aastal juba 183 hektarit.

Lühidalt turu-uuringu huvitavamatest faktides:                                                      

• Kolmveerand kasutajatest külvas kattekultuurid ise, veerand aga kasutas külviteenust.
• Selle võttega saadud saagid ei olnud tavapäraselt saadutest palju suuremad, kuid sellegi poolest statistiliselt usutavad: maisil 1,3, sojaoal 3,8 ja nisul 2,8 protsenti suurem saak.
• Kattekultuure kasutatakse ühtemoodi võrdselt eri mullaharimismeetodite puhul ning võrdselt erineva põllupinna suurusega farmides.
• 15 protsenti kasutas spetsiaalseid seemnesegusid, ülejäänud peamiselt rukist ja vähem teisi kiirekasvulisi kultuure, nagu redis, raihein, rüps jt.
• Rajamise aja järgi külvas 73 protsenti kasutajaist kattekultuuri pärast eelkultuuri kombainimist. Veerand aga juba suvel põhi(eel)kultuuri sisse.
• Veerand küsitletutest leidis, et rukki vahekultuurist oli kasu resistentsete umbrohtude vastu, 44 protsenti hindas efekti vahelduvaks ja 31 protsenti ei näinud olulist mõju raskesti tõrjutavatele umbrohtudele.
• Üle kümneaastane kattekultuurikogemus oli 19 protsendil vastanutest, 2–3 aastat ja 4–5 aastat kogemusi oli võrdselt neljandikul farmeritest.
• 54 protsenti kasutajaid nägi positiivset efekti mullale juba pärast teist aastat, ülejäänud 2–5 aasta jooksul ja vaid 2 protsenti oli neid, kes üldse mingit erinevust ei märganud.
• Resistentsete umbrohtudega on probleeme 59 protsendil taimekasvatajatest.

Meil Eestis on kattekultuurid veel suhteliselt vähe levinud. Peamine põhjus on hiline põhikultuuri koristus. Kui see jääb septembrisse või oktoobrisse, ei jõua kattekultuur areneda enne talve taolisesse seisu, et tehtud kulutused tasa teeniks. Augusti keskpaik oleks meil üldjuhul viimane aeg kattekultuure külvata.

Talivilja kesa, kus kasvatatavaid kultuure saagiks ei koristata, on meil üks kattekultuuride viljelemise parim koht. Sinna saab tinglikult liigitada ka mesikakasvatajad, kes kasvatavad kattekultuuri kahe põhikultuuri vaheaastal, et mulla viljakust parandada.

Kattekultuuride peamised eesmärgid:

1. Mulla omaduste parandamine
2. Taimetoitainete püüdmine, fikseerimine
3. Umbrohtude surve vähendamine
4. Tuule- ja vee-erosiooni ärahoidmine

1. Kattekultuurideks kasutatakse võimalikult kiirekasvulisi taimi: rukis, raihein, naeris, rüps jt. Spetsiaalsed seemnesegud koostatakse nii, et seal oleks erinevaid liike: kõrrelisi, liblikõielisi, ristõielisi ja tugeva pika sammasjuurega taimi. Taolise seguga jääb sooja ja pika sügise ja kevade korral mulda suur hulk taimset materjali, mis on järgnevale põhikultuurile hea orgaaniline väetis. Paranevad mulla bioloogilised ja füüsikalised omadused. Mida enam on mullas orgaanilist ainet, huumust, seda viljakam on muld. Taimedel on tänu aktiivsemale mikrobioloogilisele tegevusele enam toitaineid. Kuivemas kliimas on eriti tähtis mulla suurem veemahutavus, millega tagatakse saagi väiksem sõltuvus põuast. Liigniiskel põllul vastupidi, sügava sammasjuurega taimed tekitavad vee liikumise kanaleid ja murendavad künnikihi alust tihest.

2. Kiirekasvulised kattekultuurid vajavad kasvuks ohtrasti taimetoitaineid. Need elemendid, mis potentsiaalselt sügisel, talvel ja varakevadel põhjavette või veekogudesse võiksid leostuda, püüab püüdurkultuur kinni. Eelkõige mullaveega kergesti liikuva lämmastiku ja väävli, aga ka kaaliumi. Fosfor on tugevasti mullaühendiga seotud ja leostub suhteliselt vähe.

3. Loodus tühja kohta ei salli ja kultuurita põllul kipuvad levima just taolised umbrohud, millest hiljem on väga raske vabaneda. Piirkondades, kus aastaid on ühekülgselt kasutatud minimaalset mullaharimistehnoloogiat, on resistentsed umbrohud järjest suurem probleem. Selle vastu on mujal maailmas viimastel aastatel kasutusele võetud dikamba (taimekaitsevahend) tolerantse sorte.

4. Tuule-erosioon kannab kuiva mulla korral kultuurita põllult ära suure hulga mulla peenosakesi. Uus huumuskiht tekib aga väga aeglaselt, looduslikes tingimustes 2–3 cm viiesaja aasta jooksul. Liigvesi võib samuti suure osa viljakandvast mullakihist ära uhtuda ja taimetoitainete leostumine põhjavette või veekogudesse on üsna tõenäoline.

Kuigi enamasti külvatakse kattekultuur pärast põhikultuuri, siis põhjamaal võib sügis selle arenguks liialt lühikeseks jääda. Vahel on otstarbekam külvata see juba suvel põhikultuuri sisse. See on eelkõige levinud maisi korral, kui külvatakse ligikaudu meetrikõrgusesse taimikusse kas kõrge kliirensiga külvikuga reaskülvis või tsentrifugaalkülvikuga lauskülvis. Ka lennukit on kasutatud. Seeme jääb siis mullapinnale ja idaneb vihmaga. Maisipõllul on pärast koristust mullapind juba tiheda rukkiorasega kaetud. Kattekultuuri on mõtet vaid suviviljade külvi eel kasutada. Taliviljad on niigi aasta ringi põllul. Mujal maailmas kasutatakse kattekultuure maisi, sojaoa, päevalille jt eel. Meil oleksid sobivad kultuurid põldhernes, põlduba, suviraps, suviteraviljadest oder, suvinisu ja kaer.

Muidugi on kattekultuuride lõppeesmärk ka tulukuse kasv. Kattekultuuri seemned maksavad, külv ja järgneva kultuuri eelne taimiku hävitamine samuti. Kevadel enne põhikultuuri külvi tehakse seda kas herbitsiidiga või mehaaniliselt spetsiaalsete rullidega. Kõik need kulutused peavad saama tasutud järgnevate aastate stabiilsema ja suurema saagiga.

Vähem tähtis pole kattekultuuride esteetiline faktor. Sõites maanteel või raudteel on palju ilusam näha kahel pool rohetavat rukkiorast kui tolmavat põldu. Eelkõige taolistes piirkondades, kus pole püsivat lumikatet. Ka meie talved on järjest muutlikumad. Rukkioras vahekultuurina püsib põllul erkroheline sügisest kevadeni, on vahel isegi ilusam kui spetsiaalne muruväljak.

Eestis võib suvivilja külvi planeerides põld olla enne kuni kaheksa kuud kultuurita. Septembrist kuni maikuuni jõuab ka meil kattekultuur põllumullale palju kasu tuua. Kui talveilmad on üha pehmemad ja lumi maas järjest lühemat aega, peame valmis olema kliimamuutusest kasu lõikama.