Vaidlus selle üle, mis on Eesti toode, kogub tuure

Maaeluministeeriumi asekantsleri Toomas Kevvai sõnul on vabatahtliku päritolumärgistuse eelnõu jõustumiseks planeeritud järgmise aasta aprill. Foto: Elmo Riig

Euroopa Komisjon valmistab ette toidu vabatahtliku päritolumärgistuse eelnõu, mis peaks andma tarbijale selguse lisaks tootja kodumaale ka põhikoostisosa päritolu kohta.

Euroopa Komisjon on algatanud tagasiside kogumise toidu päritolumärgistuse eelnõule. Hinnanguid oodatakse kõigilt liikmesriikide organisatsioonidelt, aga ka üksikisikuilt, kes üht- või teistpidi teemaga seotud.

Küsime Maaeluministeeriumi asekantslerilt Toomas Kevvailt, miks üldse peaks vabatahtlikku märgistamist kuidagi reguleerima. „Päritolu märgistus ongi vabatahtlik. Kui värske liha puhul peab selle päritolu olema ka praegu teada, siis valmistoodetel sellist nõuet tooraine päritolu kohta ei ole. Samas eelistavad paljud tarbijad siiski kodumaist toodangut. Kui pakendil on kasutatud vabatahtlikke viiteid, milleks võivad olla kas Eestile viitavad sõnad, pildid või sümbolid, siis tarbija eeldab, et toode on valmistatud ka kodumaisest toorainest, kuid praegu ei pruugi see alati nii olla,” selgitab ta.

Määruse eelnõu on juba tekitanud huvigruppides erinevaid emotsioone. Tarbija teeb oma ostuotsuse pakendi järgi ja kui sellel on näiteks lipumärk peal, siis eeldab, et toode on tehtud Eesti toorainest, aga praegu see alati nii ei ole. Lipumärgi statuudi kohaselt näitab see praegu vaid töötleja asukohta.

Valmiv määrus ütleb, et kui põhikoostisosa ei ole pärit samast riigist, millele pakend viitab, siis tuleb tegelik päritolu lisaks märkida. Näiteks kui Võhma viiner on tehtud Hispaania lihast, siis peaks see olema pakendil kirjas. Või kui Eesti talu maasikamoos on tehtud Poola marjadest, siis on ostjal õigus seda teada. Rakvere viineri puhul eeldame, et see on valminud Eestis sündinud ja kasvanud sigade lihast ja kui see nii ei ole, on tegu tarbija eksitamisega. Määruse eelnõu kohaselt peaks sellekohane info olema pakendil selgelt kirjas. Põhilise koostisosa päritoluteabe peab esitatama kirja suurusega, mis on vähemalt 75 protsenti toidul vabatahtlikult esitatud päritoluviite kirja suurusest. Vabatahtlikkus tähendab siinjuures seda, kui keegi annab vabatahtlikult viite päritolumaale, siis ei tohi see eksitav olla ja tooraine päritolu märkimine on kohustuslik.

Ettevõtjal on võimalik valida, kas märkida tooraine tegeliku päritolumaa nimetus või näiteks, et see on toodetud Euroopa Liidus või siis väljaspool Euroopa Liitu või ka lihtsalt, et see ei pärine Eestist. „Kui tootja annab vabatahtlikult tarbijale signaali päritolu kohta, siis peab see olema täielik ehk kui tooraine pole Eestist pärit, peab see ka kirjas olema,” kinnitab Kevvai.

Toidutöösturitele tekitavad uued nõudmised mõistagi lisakulu ja nende täitmine nõuab aega. Nende jaoks, kes valmistavad juba praegu tooteid kohalikust toorainest, tundub see hea mõte, teised ajavad sõrad vastu. Paljude tootjate jaoks tähendab see lisaks pakendi muutmisele ka muudatusi tooraine hankimise strateegias ja võimalikku turuosa kaotust. Kui valida on kahe võrdse hinnaga toote vahel, võib tarbija langetada ostuotsuse selle kasuks, mille pakendil on kirjas, et on valmistatud kohalikust toorainest. Samas ei ole suur osa tarbijaist veel valmis selle eest rohkem maksma.

Kevvai sõnul pole Eestis kahjuks välja kujunenud tarbijaid esindavaid tugevaid organisatsioone, kes selles küsimuses jõuliselt häält teeksid. Nüüd tuleks kiiresti kokku leppida selleski, mida lugeda Eestile viitavaks päritoluviiteks: kas selleks on riigi kontuur, lipuvärvid, pääsukese kujutis või midagi muud. Tootjaile tuleks anda piisavalt aega muutustega kohaneda. Esialgu on vabatahtliku päritolumärgistuse eelnõu jõustumiseks planeeritud järgmise aasta aprill. Turu läbipaistvuse tagamiseks oleks selline korrastamine kindlasti vajalik.

Näiteid:

Kui põhiline koostisosa on veiseliha ja see ei pärine ühest ELi riigist, siis esitatakse veiseliha puhul looma sündimise, kasvatamise ja tapmise riik või nt „veiseliha päritolu: Euroopa Liit”. Selle asemel võib kirjutada aga ka „veiseliha ei ole pärit Eestist”.

Geograafilisi väljendeid, mis viitavad üldtuntud nimetusele või valmistamisviisile, ei käsitleta vabatahtlike päritoluviidetena. Näiteks Hollandi juust, Kreeka salat, Moskva sai.

Eesti lipu märk või pilt Tallinna vanalinnast – kui põhikoostisosa on Eestist, siis pole eksitamist, kui aga ei ole, siis tuleb lisada selle päritolu.

Keeduvorst Saaremaa – kui on tehtud mujal kasvanud loomade lihast, tuleb tarbijale teada anda liha päritoluriik või märkida „Liha ei ole pärit Saaremaalt”.

Allikas: Maaeluministeerium

Kommenterib Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liidu (Toiduliidu) juht:

Eestis kasutatakse toiduainete valmistamisel eri päritoluga toorainet. See võib olla tingitud nii kodumaise tooraine kättesaadavusest (näiteks linnu- ja sealihaga omavarustatus on väiksem, kui vajame) kui ka sellest, et vajatakse toorainet, mida Eestis ei toodeta: eksootilised püreed, suhkur, kakao.

Toiduliit leiab, et on hea, kui päritolu esitamise reeglid on Euroopa Liidus ühesugused. See on meie väikese riigi ettevõtete jaoks esmatähtis, et keegi ei hakkaks kehtestama siseriiklikke seadusi, mis pidurdaksid kaupade vaba liikumist. Oleme eelnõu analüüsinud, ettevõtetelt tagasisidet kogunud ja leiame, et esitatud projektis on praegu palju küsitavusi ning halle alasid. Seetõttu vajab see kindlasti täiendamist ja konkreetsemat kasutusjuhendit.

Kõigepealt pole selge, mida loetakse toidu päritolu vabatahtlikuks esitamiseks ehk millised olukorrad kuuluvad määruse reguleerimisalasse ja millised mitte. Toon hästi lihtsaid näiteid, millele vastuseid praegu ei ole. Kas eksportturule suunatud väljend made in, mida nõuavad kolmandad riigid eksportimisel, on päritolule viitamine? Kas nimetused Eesti juust, Kreeka jogurt, Itaalia peekon või Saaremaa viin on? Kas Tallinna vanalinna pilt kommikarbi kaanel ütleb, et see on Eesti päritolu toode? Kas Toiduliidu väljaantav lipumärk, mis annab teavet, et toode on valmistatud Eestis, kuulub siia?

Murelikuks teeb, kas ja kuidas hakatakse tulevikus reguleerima kaubamärkidega seonduvat. Kaubamärgi järgi peab tarbija aru saama, et toodet pakub mingi kindel ettevõtja. Kaubamärgi eesmärk ei ole anda tarbijale infot toidu päritolu kohta. Kaubamärke ei peaks meie arvates nende nõuete raames üldse käsitlema. Kohanimedega konkreetsete kaubamärkide ülestöötamisse on ettevõtted paigutanud suure hulga raha. Mis saab edasi? Samuti on turg muutunud ja globaliseerunud ning ongi võimalik, et sama kaubamärgi all müüdavaid tooteid tehakse erinevates riikides.

Eelnõust ei ole võimalik selgelt aru saada, mida loetakse põhiliseks koostisosaks, mille päritolu tuleks näidata. Kas põhilisi koostisosi võib olla mitu? Kui mitu? Lihtne on olukord siis, kui räägime näiteks jogurtist, siis on loomulikult põhiline koostisosa piim. Aga on palju keerukamaid tooteid, näiteks pelmeenid, smuutid, segumahlad, neljaviljapuder, keeduvorst eri liiki lihast. Kas õlle põhiline koostisosa on vesi ja selle päritolu tuleb hakata näitama?

Nii toorest ja küsimusi tekitavat eelnõu ei ole ma oma ametiaja jooksul Toiduliidus just sageli näinud. Seetõttu vajame hädasti üle-euroopalist detailset juhendit, mis aitab määrust kõigis Euroopa Liidu riikides ühtmoodi mõista ja see peab olema valmis poolteist aastat enne nõuete kohaldumist. See ei ole tähtis ainult ettevõtetele, vaid ka järelevalve seisukohast. Mitte mingil juhul ei saa lasta tekkida olukorral, kus iga liikmesriik tõlgendab määrust omamoodi. Euroopa tasandil on välja toodud, et igasugustest siseriiklikest piirangutest kaotavad eelkõige väiksemate riikide ettevõtjad, sest nende kulutused nõuete täitmiseks on suured. 

Oleme oma seisukohad edastanud nii Maaeluministeeriumisse kui ka avaliku konsultatsiooni lehe kaudu Euroopa Komisjonile, lisaks toetame Euroopa toiduliidu seisukohti Brüsselis. Eesti ettevõtted soovivad selgust eeltoodud küsimustes ja selleks, et vajadusel pakendid ümber teha, on vaja aega. Usume, et määrust saaks kõige varem hakata rakendama alates 2020. aastast.