Eesti sigade jalad süüakse Aasias ja pead Aafrikas

Eestlane kodumaiste sigade päid suurt ei hinda, küll aga pistab nahka kõik sabad ja kõrvad. Foto: Dmitri Kotjuh

Vastlate ja jõulusüldi tegemise aegu potsatavad seajalad tavapärasest sagedamini eestlase ostukorvi, kuid suur osa siin kasvanud kodusigade jalgadest rändab siiski Aasia riikidesse.

Rakvere lihakombinaat ehk HKScan Estonia müüb aastas seajalgu üle 600 tonni, sellest vaid kümme protsenti Eestis.

„Lõviosa läheb ekspordiks Aasiasse, kus seajalad on väga populaarne toidutooraine. Eriti hinnas on sea esijalad, mis on kaalult poole väiksemad kui tagajalad,” ütleb ettevõtte juhatuse esimees Anne Mere. „Selline ekspordivõimalus on ülimalt oluline, et poleks raiskamist ja toimuks looma väärindamine ninast sabani.”

Eesti suuruselt teine seakasvataja ja lihatööstus Atria müüb enamiku seajalgadest Eesti turul.

Atria tapamajas töödeldakse keskmiselt 100 000 siga aastas, valdavalt pärinevad sead Atria Farmide Lõuna- ja Kagu-Eestis asuvast neljast sigalast.

„Hea meel on tõdeda, et jätkuvalt keedavad meie inimesed traditsiooniliselt kodus sülti,” ütleb Atria müügidirektor Meelis Laande. „Suurem osa seajalgade müügist toimub aasta alguses ja lõpus. Seega enim ostetakse seajalgu kas vastlapäeva või jõulude eel. Enne jõule on müük ligemale 1,5–2 korda suurem kui vastlapäeva eel.”

Mere tõdeb samuti, et Eestis on seajalgade müügitipp selgelt detsember, mil müüakse veerand kogu aasta seajalgade kogusest. Teine aktiivsem müügiaeg on veebruar, seda vastlapäeva pärast.

„Kuna jahutatud seajalgade kogus on  aktiivse tarbimise perioodil alati piiratud, tasub tarbijal kindlasti seajalgu otsida kaupluse sügavkülmaletist – külmutatud seajalgade puhul varustamishäireid ei esine,” kinnitab ta.

Seapeadest rääkides tõdeb Mere, et nende kohalik nõudlus on peaaegu olematu. „Pea on üks odavamaid osi seast ja suurema osa neist ekspordime Aafrikasse. Talvel kasutame maitsvat seapealiha ka verivorstides,” lisab ta.

Atria kasutab seapealiha Maksi &Mooritsa sealihasüldi tootmiseks. „See on üks väheseid aastakümneid tootmises püsinud traditsiooniline seapeast valmistatud sült,” nimetab Laande. „Vähesel määral ekspordime Aafrikasse, kasutades selleks koostööpartnereid.”

Seevastu seakõrvad on kohalikul turul väga hinnatud. „Põhiosa kõrvu suitsutame-maitsestame-ribastame ja müüme näksina – neid võib leida peaaegu igas Eesti kaupluses,” ütleb Mere.

Atria valmistab seakõrvadest Maksi & Mooritsa kaubamärgi all müüdavaid suitsutatud seakõrva ribasid. „See on jälle üks pikkade traditsioonidega toode, mis aastaid olnud stabiilselt poeletil näksina müügil,” sõnab Laande. „On näha, et ribastatud ja suitsutatud seakõrvade müük on liikunud pigem tõusujoones. Kui midagi järele jääb, siis väga vähesel määral ekspordime.”

Ka seasabad meeldivad eestlasele ja nende tarbimine on siin tõtakalt kasvanud, nii et varasem eksport Aasiasse on sisuliselt lõppenud ja Eesti sigade sabad süüakse kodumaal ära. Sabade müügitipp langeb tootjate sõnul novembrisse-detsembrisse, siis võib jahutatud seasabadest ka poes puudus olla. Jällegi tasub vaadata sügavkülmaletti.