Ühistu koondab maheviljakasvatajaid

Maetsma küla terminalist käib läbi vaid mahevili.

FOTO: Tiit Efert

Ida-Virumaal Avinurme aleviku piiril Maetsma külas asuv Wiru Vili TÜ koondab mahevilja kasvatajaid ja on võtnud eesmärgiks mahepõllumajandust laiemalt propageerida.

Ühistu loodi 2010. aastal, algselt oli liikmeid kolm. Ajapikku on neid lisandunud ja nüüdseks ulatub arv kaheksani, kes harivad kokku seitset ja poolt tuhandet hektarit põllumaad, mis asub valdavalt Tartu ümbruses. Maetsma külla on ühistu rajanud suure terminali, kus vilja käideldakse. Seal on 17 000 tonni laopinda, kuivatusvõimsus on kuni 60 tonni tunnis. Ühistus töötab viis inimest. Terminal rajati Alutaguse metsade vahele, sest lähedal on Kunda sadam, kust vili laevadele lastitakse. Asukoht on soodne, kui Tartu poolt tulla, jääb see poolele teele.

Mahe olla pole roosiline

TÜ Wiru Vili juhatuse liikme Hardo Vahemäe sõnul pakub ühistu liikmeks olek talunikule võimalusi, kuid kaasnevad ka rahalised ja lepingulised kohustused. „Tegu on pikaajalisema projektiga kui vaid mõni aasta,” täpsustab ta.

Kui ühistu 2010. aastal loodi, polnud maheviljal väljundit ja seda realiseeriti tavaviljana. Ometigi oli see ühistuga liitunud põllumeeste jaoks maailmavaateline ja põhimõtteline küsimus. Nad olid kindlad, et vilja kasvatamine peab muutuma keskkonnasäästlikumaks ja lõpptoode tarbijale tervislikumaks. Praeguseks on mahevilja hind õnneks tootjale motiveerivam, kuid saagikuse vahe on endiselt suur.

Kui tavaviljasaak on keskmiselt kuus tonni hektarilt, siis mahedal vaid kahe tonni ringis. „Saagivahe võib olla kuue- kuni kahekordne, aga hinnavahe, millega õnnestub müüa, on poolteist kuni kolm korda kallim tavaviljast,” selgitab Hardo.

Lähem eesmärk ongi soov mahemajandust intensiivistada ja viljakust kasvatada. Mahe tähendab teatavasti seda, et kasutada võib vaid mahepreparaate. Isegi põllule veetav sõnnik peab olema pärit mahedalt kasvanud loomalt, kuid niisugust on vähe saada. Enamik ökotalunikke, kes loomi peavad, kasutavad sõnniku oma põldudel ära ja teiste jaoks üle ei jää.

Mahedalt kasvatades tuleb vaadata, mida kasutada võib, ja talunikke tuleb seejuures harida. „Maale tuleb tagasi anda, tuleb lisada lubatud aineid, mis aitavad saagikust tõsta,” märgib Hardo.

Maheviljakasvatuses on nippe, kuidas tõrjuda putukaid ja umbrohtu. „Need on agrotehnilised võtted, mida ühistuliikmed omavahel jagavad.”

Nišitoode

Kuna mahevili on ja jääb maailma mastaabis nišitooteks, on Wiru Vili valdkonna arvestatav tegija. „Eestis on palju mahedat maad ja seetõttu suudame praegu stabiilset toodangut pakkuda,” ütleb Hardo. Nõudlus on siiski suurem ja pakkuda saaks palju rohkem. Vilja on müüdud Ameerika mandrile, Aasiasse ja Saksamaale. Euroopa Liidust väljaspool on hind üldiselt odavam.

„Meil on liikmeid vähe, pindala aga suur. Teame täpselt, kust mis vili tuleb,” selgitab Hardo. Eesti eelis on see, et Euroopa lõunapoolsed riigid pole nii usaldusväärsed. „Maheda põllumajanduse kontroll Eestis töötab, meid usaldatakse. Väga tähtis müügiargument on vilja päritolu,” kinnitab Hardo. Tema sõnul on ühistul seitsme aastaga välja kujunenud bränd, mis kõneleb kindlast kvaliteedist ja täidetud lubadustest.

Aga see pole tekkinud üleöö. Ühistu liikmeid kontrollivad ka kliendid. Pilk heidetakse peale seemnetele ja põllule, käiakse kohal eri kasvufaaside ajal ja vaadatakse koristust. „See on juba väljakujunenud mudel. Meie töö märksõna on kontroll, aga see on klientide jaoks ostuargument, kui nad teavad, kust vili pärit on.”

Maetsma küla terminalist käib läbi vaid mahevili. „100 protsenti mahe,” kinnitab Hardo, sest kooskäitlemine on päris riskantne. „Ka mõni tonn mittemahedat vilja võib rikkuda kogu mahetoodangupartii, seetõttu välistame ristsaastumise riski. Seda hindab ka klient, et me ei töötle isegi sellist vilja, mis on kasvatatud tavapõllumajanduselt mahetootmisele ülemineku ajal.”

Eestisse jääb käputäis

Tunamullusest viljasaagist jäi Eestisse vaid tonni jagu nisu. Hardo sõnul suhtlevad kohalikud mahedad väiketootjad veskitega otse, kellel on oma varustajad. „Eestis ei ole sellist nõudlust.

Meie saagikus on kokku 12 000 tonni. Eesti kogu aastavajadus on aga mitu korda väiksem,” selgitab Hardo.

Samas on täpselt teada, mida Eestis kasvanud viljast laias maailmas valmistatakse ja lõpptooted võivad siia ringiga tagasi jõuda. „Tehakse kaerahelbeid, müslit, küpsiseid, putru, küpsetatakse leiba ja saia. Hernest saab loomasööta, rüpsist ja rapsist tehakse õli, millest omakorda lastetoitu,” loetleb Hardo.

Umbes 45 protsenti ühistuliikmete saagist on kaer, lisaks rukis, nisu ja kaunviljad. Populaarsust on kogumas kanep. Kanepikoristus algab tavaliselt juuli keskpaigas ja lõpeb oktoobris. Müük käib kogu aeg ja hooaegade kaupa. „Viljad valmivad ühel ajal. Siis on tööd palju, ei jõua eest ära viia,” kirjeldab Hardo. Väljavedu algab juulis, viimane laev läheb tavaliselt jaanuaris.

Ühistul on olemas laienemisprojekt. Soovitakse juurde soetada neli märja vilja tünni ja üks kuiva vilja tünn, mis lisab paindlikkust töödelda eri kultuure.

Tulevikus keskendub ühistu liikmete heaolu parendamisele. See tuleb usalduse kasvuga kaasnevast hinnavõidust ja saagikuse tõstmisest. Arenduses on osaleda soovinud Saksa ülikoolid. Üldisem eesmärk on maheviljakasvatust kogu Eestis edasi arendada. Teadmiste levitamiseks on igal aastal korraldatud konverents koostöös Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskojaga.

Samas ei soovi ühistu oma liikmete arvu massiliselt kasvatada. Praegu toimib nende liikmete koostöö kenasti, kes on mõistnud, et kiiresti rikkaks ei saa. „Oluline on ajaline horisont, paljud kasvatajad lähevad kiiret kasvu püüdma, aga ühistegevus annab stabiilsuse 10 kuni 25 aasta perspektiivis. Seni maheturg jahtumismärke ei näita. „Turg on kasvav, kasvame koos,” on Hardo optimistlik. „Paari viimase aastaga on hinnad teinud hüppe. Mahe on moodi läinud ja meie eesmärk on kogu mahepõllumajandust Eestis edasi viia.”

Loe ka neid

Tagasi üles