Permakultuur toetab targa aedniku püüdlusi

Mullale laotatud kartulid kasvavad vana heina sees. Autokummid hoiavad heina paigal ja loodetavasti ei meeldi kummilõhn metssigadele ... Foto: Säde Lepik

Uuel aiahooajal võiks koduaias katsetada midagi uut. Võib-olla tasuks kaaluda permakultuuri võimalusi?

Olen märganud, et meil ja mujal on üpris menukad aiaraamatud, mille pealkirjas on lubadus muuta aiatööd lihtsamaks või palju kergema vaevaga tehtavaks.

Samasugune laisklemise lubadus on tegelikult sees ka sõnas permakultuur. Kõige rohkem elevust on tekitanud küllap soovitus, et mulda ei ole tarvis ilmaasjata segi pöörata – köögivilju saab kasvatada ka peenramaad ümber kaevamata ja selle raske töö võib seega ära jätta. Või siis mõte, et las sügavale ulatuvate juurtega umbrohud kasvavad, kuni kõlbavad multšiks, kuna need toovad teiste taimede jaoks mullast üles olulisi toitaineid, mille saab kätte kõdunevast multšist.

Eestiski esinenud USA koolitaja ja ökokülade võrgustiku arendaja Albert Beats on lausa öelnud, et permakultuuri võrdkuju on võrkkiik: aednik puhkab võrkkiiges, kui kõik tema ümber kasvab ja küpseb. (A. Herja. „Permakultuur teeb aednikust nautleja”, Pärnu Postimees, 10.07.2010.)

Paraku saab kunagi natuke laiselda ainult tark ja kannatlik aednik, kel on aega oma aeda ja taimi tundma õppida ja kes oskab tegutseda loodusega koos ja mitte selle vastu. Kõige rohkem kulubki aega alguses ja siis peamiselt sellele, et vaadelda, jälgida, uurida ja järeldada.

Oskus aias suhteid luua

Permakultuuril on Eestis pühendunud järgijaid (nt Lilleoru keskus Harjumaal, ökokogukond Väike Jalajälg Raplamaal jt), kuid kindlasti on neidki, kes pole seda nüüdseks üsna laia tähendusega mõistet, millest meil umbes 20 aastat tagasi tasapisi kirjutama hakati, veel kuulnudki.

Permakultuuri võiks selgitada kui põhimõtete kogumit, omamoodi filosoofiat, kasulike seoste võrgustikku või kavandamissüsteemi, mis ühendab keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku elulaadi tõdesid. Mulle meeldib väga 2013. aastal kogumikus „Suvi aias” ilmunud Kaja Kure artikli pealkiri, mis võtab asja olemuse hästi kokku: „Permakultuur aias ehk oskus luua kasulikke suhteid”. See artikkel tutvustab Klaudia van Gooli Lilleorus korraldatud kursust, kus rajati loodushoidlikke istutusalasid (papipeenar, kuhikpeenar, kõrgpeenar, maasikatorn jm) ja seda põhimõttel, et loodusega ei tohi võidelda, igale taimele tuleb leida õige kasvukoht.

Permakultuuri mõiste võtsid 1970. aastatel kasutusele austraallased Bill Mollison (1928–2016) ja David Holmgren (s 1955), kes oli tema üliõpilane Tasmaania ülikoolis. Nende esimene raamat „Permaculture One: A Perennial Agriculture for Human Settlements” ilmus 1978. Väljend permakultuur on neil aga tuletatud ingliskeelsetest sõnadest permanent (püsiv, kestev) ja agriculture (põllumajandus). Mollison ja Holmgren tõukusid omakorda Franklin Hiram Kingi (1848–1911) raamatust „Farmers of Forty Centuries. Permanent agriculture in China, Korea and Japan”, mis käsitles seda, kuidas on võimalik, et Aasia talupojad kasutavad kunstväetisteta sajandite kaupa samu maalappe ning need on ikka viljakad ja annavad saaki. Tänapäevaks on permakultuuri edendajad jõudnud põllupidamise ja endale toidu kasvatamise juurest kestlike elukeskkondade kujundamiseni, mille eeskujuks on ökosüsteemide toimimine. Maailmas tegutseb üle 20 000 ökoküla.

Permakultuuri juures on ilmselt kõige võluvam see, et igaüks saab selles vallas oma aias tasapisi katsetada ja toimetada. Meie oleme näiteks lakast alla aetud vana heina all kasvatanud kartuleid ja aias on üks looduslik lilleniit, mida me liigirikkuse ja meeldima hakanud looduslähedase ilu pärast muruniiduki või trimmeriga ei puutu. Nii väetiseks kui ka taimekaitseks olen pruukinud nõgese, varemerohu ja soolikarohu tõmmist, multšina kasutan adru ning köögiviljamaal kasvavad mul ka mitmeti kasulikud peiulilled ja saialilled. Kõik need võtted ja vanad aiatarkused ongi ühtlasi osa kestlikust aiapidamisest.

Ilus käsiraamat

Permakultuur võib mõnes aiapidajas ka tõrkeid tekitada. See tundub küll huvitav, kuid taaskasutusvõtete, aiajäätmete ärakasutamise, niitmata aiaosade, leotise tegemiseks kasvama jäetud nõgeste, mitut liiki multši, kompostivaru, segaistutuse ning näiteks papipeenrast tuulega lendu läinud papitükikeste tõttu võib looduslähedasest aiast kergesti jääda korratu mulje.

Kui te seda pelgate, siis soovitan kindlasti lugeda eelmise aasta lõpus ilmunud saksa keelest tõlgitud Ulrike Windspergeri teost „Permakultuuri käsiraamat. Nutikas planeerimine ja jätkusuutlik aiandus”.

Permakultuuri loenguid on Ulrike Windsperger pidanud juba mitukümmend aastat. Permakultuur tähendab talle eelkõige „mõistmist ja käitumist kooskõlas looduslike protsessidega, looduse ja meie tegude vastastikuse toimega”.

Minule jäi see raamat esmalt silma just ilu pärast. Raamatu fotodel ja joonistel kujutatu on kena ja aiaplaanid õpetavad, kuidas aias kõike kokku sobitada ja seejuures permakultuuri põhimõtteid rakendada.

Aiaplaanidel on näidatud, kuidas kujundada looduslähedast väikeaeda ja vana aeda. Kui ruumi napib, tuleb püüda kõrgustesse ehk appi võtta vertikaalne planeerimine. Kompostiplatsi on soovitatud varjata taimespaleeriga, marjapõõsaste tüvivormid võtavad vähem ruumi. Puualused soovitab autor kujundada omamoodi päikeselõksudeks.

Looduslähedasse aeda sobivate peenratüüpidena on tutvustatud lisaks kuhik- ja kõrgpeenrale kraater-, lukuaugu- ja mandalapeenart. Need, kes on Lanzarote saarel puhanud, mäletavad kraaterpeenraid kindlasti: viinapuud kasvavad seal laavasüvendites ja on kividest laotud ümbristega lagedal väljal tuulte eest kaitstud. Huvitav oli teada saada, et permakultuuri isa Bill Mollison olevat peamiselt kasutanud lukuaugu- ja mandalapeenraid. Esimene sobib hästi segakultuuride kasvatamiseks, madalamad taimed sirguvad ees- ja kõrgemad tagapool, lõunasse avaneva U-tähe kujulise peenra tagakülge ääristab madalatest põõsastest päikeselõks. Sooja aitab hoida ka peenart ümbritsev kivimüür. Ringikujulise ja umbes kolmemeetrise läbimõõduga istutusala nimi tuleneb aga tollest, et peenra keskmesse viib lukuaugukujuline rada, mis teeb ala hoolduse hõlpsamaks.

Kõik loo esimeses pooles juba mainitud looduslähedase aia alateemad on raamatus käsitletud, põhjalikumalt vaatleb autor pinnase parandamist ja kompostimist. Ta hindab väga ka vanade sortide head maitset ja vastupidavust.

Millest räägivad indikaatortaimed?

Minu jaoks on praegu eriti huvitav indikaatortaimede teema. Tahaks ju näiteks aias kasvavate taimede järgi öelda osata, millise mullaga on tegu. Ulrike Windsperger kirjutab nii: „Taimed oskavad väga hästi valida, kus nad kasvada tahavad ja miks on mõttekas just nimelt seal kasvada. Indikaatortaimed räägivad. Kusagil juba kasvavate taimede põhjal võite kindlaks teha, kus on pinnas eriti viljakas, aher, aluseline või happeline. Vesihein kasvab viljakal huumusrikkal pinnasel, kõrvenõges annab märku suurest lämmastikusisaldusest ja tulikas eelistab pigem happelist pinnast.”

Käsiraamatust selgub veel, et seal, kus kasvab sügava sammasjuurega sigur, on pinnas kõva ja plink, sigur aitab pinnast õhustada. Ussikeel õitseb seal, kus mullas on vähe toitaineid. Savikas pinnases kasvavad hästi põldosi, võilill, roomav madar, paiseleht, roomav tulikas. Lubjarikast pinnast eelistavad harilik magun, põldsinep, käokannus, kurereha, huumusrikast mulda tahavad võõrkakar, malts ja mailane. Lämmastikuküllusele vihjavad veel naat, madar, hanemalts, vesihein, võilill, orashein, võõrkakar. Toitainevaesel mullal kasvavad kirikakar, väike oblikas, hiirekõrv, valge ristik, jänesekapsas.

Suvel saate uurida, mida taimed teie aia mullast räägivad.

Kui „Permakultuuri käsiraamat” tekitab huvi segaistutuste, elusmultšide, püünistaimede, taimeekstraktide valmistamise ning heade ja halbade naabrite vastu peenramaal, siis neil teemadel saate küllaga lisateavet Luule Metspalu maheaednikule mõeldud käsiraamatust „Taimedega kahjurite vastu”. Head lugemist, sest selleks pole paremat aega kui talv.