Kaks väikest öökulli

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Puuõõnest väljuva karvasjalg-kaku ilme on justkui pisut hämmeldunud.

FOTO: Wikipedia, youtube com

Veebruariöödel hakkavad öökullid-kakud endast üha enam märku andma. Tihedama puistuga okasmetsas, eriti kuusikus võib pimedal ajal kuulda mahedahäälset ja flöödikõlalist kuni kümne lühisilbiga „laulu” ug-ug-ug-ug  või pu-pu-pu-pu, mis vaikse ilmaga võib kostuda paari kilomeetri tahagi.

Tegemist on tüseda rästa suuruse karvasjalg-kakuga, kel on valgete täppidega tumepruun ülapool, laiad valkjad „põsed” ja erekollased silmad. Liik on levinud põhjapoolkera okasmetsavööndis ja mägimetsades. Eestis võib selle linnu arvukus olla kuni 400 haudepaari ja talveks jääb siia kuni pool tuhat isendit. Veebruari kestel saabuvad tagasi ka lõuna poole rännanud. Enne talve saabumist on neil tavaks mõnesse puuõõnde varuda hiiri ja väikelinde näguripäevadel tarbimiseks. Saaklooma asukoha määrab see kakk kuulmise järgi.

Aprilli keskpaigaks on pesas – tavaliselt vanas musträhni tehtud õõnes – kuni 7 muna, mida emalind haub 27 päeva. Alul isalind üksi, siis mõlemad vanemad toovad poegadele hiiri, sekka ka mõne linnu ja mardika ning 33 päevaga saavad noored lennuvõimeliseks. Soodsail hiireaastail soetavad karvasjalg-kakud teisegi pesakonna, ent enamasti uue kaasaga.

Teine talve lõpul endast tihti märku andev pisike öökull on kuldnokast väiksem värbkakk. Märtsi- ja aprilliõhtul, vahel ka sügisel laseb ta mõnelt kõrgemalt istepaigalt kuulda oma mahedat pjüüh- või tsiih-vilet, vahel ka pikemat mitmekesist kilkerida. Ta on ülapoolel samuti tumepruun ja valgetäpiline, kuid tal pole kakkudele tavapärast näoketast. Tema oma tegemisi lausa öö peale ei jäta, vaid püüab saaki juba videvikus, mistap saab ka väikesi linde küünte vahele. Osa saaki paneb ta puuõõnsustesse ja pesakastidesse tallele enam kui karvasjalg-kakk, nii et mõnikord ei suuda paarisajapalalist varu talve jooksul äragi tarvitada. Kõva külmaga peab selle toidu oma kehasoojusega pehmeks sulatama.

Värbkaku levila piirdub Euraasia segametsavööndiga ja teda leidub ka paljude mäestike segametsades. Eestis pesitseb 800–1500 paari ja talveks jääb siia kuni 3000 isendit. Pesitsemiseks ja varjumiseks kasutatakse suur-kirjurähni ja hallpea-rähni vanu pesakoopaid, tihtipeale ka pesakaste või -pakke. Aprillis või mai alul muneb emane keskmiselt 7 muna, mida haub neli nädalat, mil isakakk teda toiduga varustab. Ema jääb poegi soojendama ja neile toitu peenendama veel 10 päevaks, viies sealjuures pesast minema kõik üleliigse, ka talvest sinna jäänud toidujätted.

Nii karvasjalg- kui ka värbkakk on nagu teisedki meie kakud kaitsealused liigid, ent suuremad kakud, kanakull ja metsnugis inimese seatud reeglitest ei hooli ...

Tagasi üles