Kuidas tekivad veidra kujuga pilved?

Foto: Elmo Riig

Kuigi Eestis on praegune aeg ikka enamasti pilves ja sompus, on vahel just mõne huvitava ja ilusa nähtuse lahtirääkimine hingele kosutuseks. Sestap valisin sedakorda tutvustamiseks just kummalise ja põneva välimusega pilved. Lisaks sellele kasutan ebatavalist lähenemisviisi: esitan selgituse teeneka meteoroloogi Milvi Jürissaare tekstina, mida on kohandatud.

Naljakaid pilvi võib näha tihti. Mõnikord on nad nii kummalised, et raske on neid pilvedeks pidadagi. Nende tekkeks on tarvis mitme asjaolu kokkulangemist. Esimene tingimus on vertikaalsed tõusvad õhuvoolud. Teiseks peab tuule suund ja kiirus erinema kihiti nii vertikaalsuunas kui ka ühel tasapinnal – just nii on huvilise pöördumiskirjas ja fotol. Kolmandaks on vaja inversiooni- ja isotermiakihti. Vahel aga moonutab perspektiiv ka kõige tavalisemaid pilvi nii, et need paistavad veidrad välja.

Inversioonikiht tähendab seda, et seal vertikaalsuunas õhutemperatuur tõuseb, vastupidiselt tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur ülalpool langeb. Isotermiakihti iseloomustab aga õhutemperatuuri muutumatus vertikaalsuunas. Mõlemad kihid takistavad pilvede arengut kõrgusse ja sunnivad pilvi laiali valguma.

Tõusvad õhuvoolud on tugevaimad enne lõunat, mil päike kõige rohkem soojendab. Nende tagajärjel moodustuvad võimsad rünkpilved (Cumulus congestus), mis sageli meenutavad torne ja kuhilaid. Väga tugeva soojenemise puhul arenevad lõpuks välja rünksajupilved (Cumulonimbus). Nende tipus võib taevasse ilmuda nn alasi. See koosneb jääkristallidest ja meenutab kuju poolest tõepoolest sepaalasit, mõnikord ka lehvikut. Pärast rünksajupilve lagunemist võib alasi alles jääda. Alasit moodustavaid kiudpilvi mõjutab tuul ja need liiguvad edasi tuule suunas. Kui tuule kiirus on mingil tasapinnal ebaühtlane, siis võib osa pilvi kanduda ettepoole, jättes servad maha. Nii tekivadki "linnud". Õhtul, pärast päikese loojumist muutuvad ka kiudpilved tumedaks ning siis näevad "linnud" välja mustad ja ähvardavad. Alasi kiudpilvedest (false cirrus) võivad moodustuda "kukeseened", "liiliaõied" ja muud kujundid.

Kui tuule kiirus on üleval tunduvalt suurem kui pilvede alumise piiri kõrgusel, siis võivad pilvede tipud diagonaalis ettepoole liikuda. Nii tekivad keerulised kujundid, mis meenutavad loomi, linde või laevu. Kui kõrgemates õhukihtides on olemas inversiooni- või isotermiakihid, siis takistavad need pilvede kasvu vertikaalsuunas ja pilved hakkavad laiali valguma. Kui aga need takistavad kihid ei ole kuigi paksud, võivad tõusvad õhuvoolud neist läbi lüüa ja pilvede tipud hakkavad uuesti kõrgusse kasvama. Vahel tekivad samasugustes tingimustes pilved, mis meenutavad aatomipommi plahvatuse järgset „seent“.

Mõnikord võivad pilved näida imelikud perspektiivi tõttu. Kõige tavalisem on nn taevatrepp: pilved nagu madalduksid astmetena horisondi suunas.

***

Suur sula (kuni 6 kraadi 25. jaanuaril) sai nädala alguseks läbi ja asendus aegamööda talvisema ilmaga. See tendents süveneb järgmistel päevadel kiiresti, sest tsüklonid mööduvad Eestist lõuna poolt ja toimetavad oma põhjaservas Eesti kohale arktilise õhumassi. Selle püsimist soodustab ka külmas õhumassis Skandinaavia kohal tekkiv antitsüklon. Paistab, et talve kõige külmemad päevad on ees!