Haldussüsteemi eksperiment Hiiumaal ja Saaremaal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Jaanus Lensment

Hiljutine haldusreform seisnes peamiselt esmatasandi haldusjaotuste, valdade liitmises omavahel ja linnadega ning riigi-maavalitsuste kaotamises. Loodeti, et väikseid valdu kokku liites saab suuremaid, vähemalt 5000 või veel parem 11 000 elanikku koondavaid üksusi, millel on parem haldusvõimekus.

Unustati, et niisuguse ühetasandilise süsteemi reformimise korral kaob väiksemate valdade identiteet, väheneb kohaliku haldamise efektiivsus, süveneb ääremaastumine ja kohanimesidki tuleb väga suurel hulgal muuta. Mitmed halduseksperdid soovitasid haldusüksusi mitte liita, vaid lõimida ja arendada nende koostööd, s.o rajada ometi kord Eestile sobiv kahetasandiline kohalik haldussüsteem. Selles süsteemis tuleks riigi-maavalitsused asendada teise tasandi halduskeskustega – maakonnakogude ja maakonnavalitsustega, mille moodustaksid valla- ja linnakogud ning -valitsused. Kahjuks aga osutus Riigikogu valitsuse kummitempliks ja haldusreformi seadus koostati ikkagi vaid ühetasandilise haldussüsteemi arendamise vaimus. Kuigi paljud vallavalitsused pöördusid sundliitmise vastu Riigikohtu poole, sealt olulist abi ei saadud.

Selguvad miinused

Kuigi haldusreform ei ole veel lõppenud, on juba ilmnemas liigtsentraliseerimise miinused. Mitu uue suurvalla juhti kurdab suurt kütuse- ja ajakulu, mis tekib vajadusest teha vallakeskusesse iga päev isegi üle 100 km pikkusi ametisõite. Kaugelt keskusest on keeruline äärealade elu juhtida. Loodeti abi saada omavalitsusliitudelt, kuid neis on kahjuks kogud läbi põimitud valitsustega ja puudub demokraatiaprintsiibi järgimiseks vajalik seadusandlik-nõuandva ja täidesaatva võimu lahusus.

Sulev Valneri vahendusel 29.09.2015 levitatud rahandusministeeriumi haldusreformi infokirjas lubati luua igas maakonnas riigi-maavalitsuse asemele omavalitsuste koostööd tugevdav ühendasutus. Selle asemel aga moodustati selle aasta 2. jaanuaril maavalitsuste asemele (rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonnale alluvad) nõukogudeaegseid oblasteid meenutavad maakondlikud talitused, mis küll korraldavad üldriiklikul tasandil haldusüksuste piiride muutmist ja nõustavad valdkondliku poliitika kavandamist, kuid eraldi eelarve ja otsustuspädevuse puudumise tõttu erilist osa uute valdade ja linn-valdade koostöö edendamisel ja üldse regionaalpoliitikas neil pole.

Riigi-maavalitsustel oli vähemalt esindusroll maakondade eripära ja identiteedi tagamisel, vastsete talituste rajamisega aga jääme oma sajanditevanustest põlismaakondadest päris ilma. Järele jääb vaid nn Jaak Alliku juust, mis koosneb piitsa ja prääniku meetodil kokkuklopsitud, sageli üsna loomuvastaste piiridega vahemoodustistest.

Loodame siiski, et elu ise sunnib maarahvast selliseid sundpiire esmatasandi haldusüksustes korrastama (näiteks loobuma Ülenurme valla ja Kambja valla „kokkuvägistamisest”) ja looma regionaalpoliitika arendamiseks tõeliselt efektiivsed teise kohaliku ehk (ühend)maakondliku haldustasandi keskused, mida juhivad valla- ja linnakogude ning -valitsuste baasil loodud maakonnakogud ja maakonnavalitsused.

Ilmselt tajudes ühetasandilise kohaliku haldamise süsteemi puudujääke, on seadusandjad 1993. aastal vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) 2008. aasta redaktsiooni lülitanud peatüki, mis võimaldab haldusüksuste koosseisus moodustada allüksusi – osavaldu ja linnaosi. Ootamatult võivad need allüksused osutuda praeguses troostitus reformijärgses olukorras teatava potjomkinluse kattevarju all haldussüsteemile omamoodi päästerõngaks.

Hiiumaal edukalt

Näiteks võib tuua valitsusele pinnuks silmas saanud uut Hiiumaa valda, mille sees on viis oma juhtimise ja eelarve ning lipu ja vapiga osavalda: Kärdla, Kõrgessaare, Käina, Pühalepa ja Emmaste. Suurvallal on vallavolikogu ja vallavalitsus, osavaldadel osavallakogu ja osavallavalitsus, mis kõik omavahel suurepäraselt vastavalt regionaal- ja kohaliku halduse ülesandeid täidavad. Selline mudel oleks kooskõlas ülal soovitatud kahe- või poolteisttasandilise kohaliku haldamise süsteemiga, kui kasutada „õigeid” termineid: maakonnakogu, maakonnavalitsus, vallakogu ja vallavalitsus. Sisuliselt on Kärdla linn ning Kõrgessaare vald, Käina vald, Pühalepa vald ja Emmaste vald õnneks alles jäänud, põhimõtteliseks haldusmuudatuseks aga on nende, esmatasandi üksuste integreerimine teise, maakondliku tasandi haldusüksusse Hiiu maakonda, mille pseudonüümiks on praegu saanud Hiiumaa vald. Tagatipuks klapib „ideaalsüsteemiga” see, et teise kohaliku haldustasandi juhtkond on võtnud üle enamiku äsja likvideeritud riigi-maavalitsuse ülesandeid.

Hiiumaa vald-maakonna haldusstruktuuri moodustamine on praeguse ühetasandilise süsteemi läbisurujatele väga vastukarva. Hiiu Leht kirjeldas eelmise aasta oktoobris, kui üllatunud oli saart külastanud peaminister Jüri Ratas seal rakendatud mitmetasandilisest haldusmudelist ja eriti sellest, et iga osavald saab toimida iseseisva eelarve alusel. Hiiumaa haldussüsteemi eeliste mittemõistmist näitab ka 5. jaanuaril Postimehes avaldatud reporter Helen Mihelsoni riigitruu ironiseeriv kirjutis „Haldusreformi mängimine Hiiumaa moodi”. Reporter pole suutnud aru saada sellest, et Hiiumaal on haldussüsteemis toimunud suured positiivsed muudatused ja väidab, et „jabura olukorrani viis n-ö kompromisside kompromiss”.

On arusaadav, et haldusreformi üldsuunale vastu astunud Hiiumaa suurvalla moodustamine ei toimunud kergesti. Esmalt selgus, et Kõrgessaare valla ühendamine Kärdla linnaga Hiiu vallaks 2013. aastal oli viga: endine linn tõmbas „toidukotti” enda poole ja tegi juurdeliidetud väikevallale liiga. Olukord hakkas paranema alles siis, kui Hiiu valla juhtimise võttis 2015. aastal üle Tartu Ülikoolis sotsioloogi hariduse saanud 24aastane Emmastest pärit Reili Rand. Ta suunas seda liitüksust kuni 2017. aastani, mil haldussuutlikkuse huvides peeti õigeks Kõrgessaare vallale ja Kärdla linnale uuesti suhteline iseseisvus anda.

Helen Mihelson nimetas eelmainitud artiklis seda lahutamist nelja aasta jooksul tehtud ülesehitustöö prügikasti viskamiseks, kuid tegelikult saadi võimuvõitluse käigus tõestust sellele, et haldusüksusi ei tasu niisama kokku liita, vaid neid tuleb hoopis omavahel loominguliselt lõimida ja arendada koostööd. Eelkõige just tänu Kõrgessaare-Kärdla kogemustele õnnestus saavutada Hiiu saarel eelmainitud demokraatlik „kompromisside kompromiss”, mille järgi Kärdla linna ja Kõrgessaare valla kõrval saavutasid ka Hiiu vallaga vabatahtlikult ühinenud Käina vald ning sundühendatud Pühalepa vald ja Emmaste vald maakonna tasandil hallatavas nn Hiiumaa vallas esmatasandi haldusüksustele vajaliku finantsilise baasi ja otsustamisõiguse.

Saaremaal teisiti

Äsja kirjeldatud Hiiumaa haldusstruktuuri pretsedenti võib käsitleda nn saarte-eksperimendi valguses, sest Saaremaal tehakse haldusreformi teisiti, enam kooskõlas riiklike õigusaktidega. Võrdlustaustaks sobivas Saaremaa vallas, kus on Hiiumaaga võrreldes kolm korda rohkem elanikke, liideti eelmise aasta lõpus kokku Kuressaare linn ning rida valdu: Lääne-Saare, Orissaare, Pihtla, Valjala, Salme, Kihelkonna, Laimjala, Mustjala, Torgu, Leisi ja Pöide. Vallavolikogu esimeheks valiti Tiiu Aro ja vallavanemaks Madis Kallas. Erinevalt Hiiumaa vallast on naabersaarel vaid nõuandvad, ilma otsustusõiguseta osavallakogud, kuid puuduvad oma eelarvega vallavalitsused. Kõigis Saaremaa osavaldades on vaid teenuskeskused haldusjuhi, sotsiaalvaldkonna spetsialisti ja infotöötaja-sekretäriga. Seega on Saaremaa hiidvalla loomisega jõutud haldusreformis paradoksaalsel kombel äärmusvariandini: maakonnas on ära kaotatud kõik esmatasandi haldusüksused, isegi kaua aega iseseisvuse eest võidelnud Pöide vald, ja haldamine toimub sisuliselt vaid ühel, maakondlikul tasandil.

Tulevik toob selguse

Vean kihla, et haldusefektiivsuse võistluse võidab kahetasandilise haldussüsteemiga Hiiumaa vald, mida juhib noor energiline Reili Rand, kes on juba mitmes valdkonnas suurt tunnustust pälvinud. Hiidlaste selts on väitnud, et kui vabariigi president Kersti Kaljulaid peab oma potentsiaali riigijuhina veel tõestama, siis Hiiumaa vallavanem on seda juba teinud. Reili Ranna juhatusel loodud haldussüsteem on sama laadi noortealgatus, nagu presidendi poolt uusaastakõnes kiidetud mullusuvine vihma trotsiv omaalgatuslik tantsupidu, ainult palju kaugemale ulatuva ühiskondliku mõjuga.

Tagasi üles